Articles
Täna avaneb töökeskkonna ja töötervishoiu probleeme käsitlev infoportaal tööelu.ee, kust nii töötajad kui tööandjad leiavad hõlpsasti vajalikku teavet.
Uus veebiportaal on ülevaatlik ja professionaalne abimees tööeluga seonduvatele probleemidele, teatas tööinspektsioon.
«Tööelu portaalist peab kujunema kõige kiirem, lihtsam ja asjatundlikum Eesti tööelu ekspert,» selgitas tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja Andres Kraas portaali ellukutsumise eesmärki.
Ta lisas, et portaali unikaalsus seisneb selles, et lõpuks ometi on kogu tööelu puudutav teave koondatud ühte kohta, mis teeb tööinimesele oma probleemidele lahenduse leidmise tunduvalt kergemaks. «Tööelu portaal on erapooletu ja aitab leida nii lahendusi tööküsimustele kui ka ennetada tööelus ettetulevaid probleeme. Loodame, et see tõstab oluliselt tööandjate ja töötajate teadlikkust töökeskkonnast ja töösuhetest,» lisas Kraas.
Toimetas: Hanneli Rudi, Tarbija24
Tööandja küsib: Töötajale hüvitatakse ületunnitöö vaba ajaga ning seda ületunnitööga võrdses ulatuses. Kas selle eest peab töötajale maksma ka töötasu?
Vastab Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Ann Tiitson:
Töölepingu seaduse kohaselt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja ehk ületunnitööd. Kuna ületunnitöö puhul on tegemist erakorralise olukorraga, siis on tööandjal ja töötajal vaja ületunnitöö tegemises iga kord eraldi kokku leppida. Töölepingu seaduse § 44 lõike 6 kohaselt eeldab seadus, et ületunnitöö hüvitatakse vaba aja andmisega ning see hüvitatakse ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses. Kui pooled soovivad, siis võivad nad leppida kokku ka ületunnitöö rahalises hüvitamises, milleks on töötaja 1,5 kordne töötasu.
Summeeritud tööaja arvestuse korral selguvad ületunnid arvestusperioodi lõpul ning seega on neid võimalik vaba ajaga hüvitada järgmise perioodi jooksul. Arvestades sellega, et vaba ajaga ületunnitöö hüvitamise eesmärgiks on kompenseerida ületunnitööd tehes kaduma läinud puhkeaeg, tuleks kompenseeritav vaba aeg anda võimalikult ruttu pärast perioodi lõppu, millal ületunnid tekkisid.
Selgitan, et ületunnitöö erakorralisest iseloomust lähtudes peab ületunnitöö tegemine töötajale kaasa tooma täiendava hüvitise tavapärasest erineva tööajaga töötamise eest. Ületunnitöö tegemisele peab seega järgnema piisav hüvitis, mis on suurem kokkulepitud tööaja piires tehtava töö eest saadavast tasust, st ületunnitöö ei saa olla sama „kallis" kui tavaline töötund. Seetõttu ei saa ületunnitöö hüvitamisel vaba ajaga nimetatud vaba aeg langeda töötaja tavapärasele puhkeajale. Ületunnitöö hüvitamiseks mõeldud vaba aeg antakse kokkulepitud tööajast ning tasustatakse seetõttu nagu tavaline tööaeg. Vastav tõlgendus tagab töötajale ületunnitöö tegemise eest piisava kompensatsiooni ning kaitseb töötajat võimaliku töötasu languse eest.
Eelpool nimetatud põhimõte tuleneb ületunnitöö olemusest.
Tööpakkumised on enamikel juhtudel sarnase ülesehitusega nii visuaalsete lahenduste kui keelekasutuse poolest. Samas otsitakse väga erinevate omaduste ja oskustega töötajaid. Töökuulutuses isikupära ei väljendu.
Analüütilise loovagentuuri Creatum juht Moonika Kiop annab olukorrale oma hinnangu.
Miks on nii, et firmad kulutavad toodete/teenuste reklaamide ideekavanditele ja disainile aega ja raha, aga töökuulutused on ilmetud ja igavad?
Asi võib olla selles, et töökuulutust ei käsitleta reklaami- või turundusosakonnas samaväärsena teenuste/toodete reklaamile. Samuti võib tegemist olla olukorraga, kus uue töötaja otsimine tundub niivõrd reglementeeritud ja struktrueeritud protsess, et töökuulutuse kujundamisele või idee leidmisele, kuidas töökuulutus atraktiivsemaks muuta ei tulegi pähe aega investeerida. Ehk on asi ka selles, et uusi töötajaid otsitakse läbi personaliotsinguettevõtte, kellele on üsna kitsalt määratletud töökuulutuse kujunduslikud reglemendid, millest reeglina üle ei astuta.
Kindlasti sõltub n.ö vaeva nägemise määr töökuulutuse loovale kujutamisele ka sellest, missugune on üldine tööturu seis. Masu aegadel oli Eestis rekordiline tööpuudus ning selletõttu kandideerijaid vakantsetele ametikohtadele oli niigi. Majanduse tõusuaegadel tublide tööinimeste määr aga väheneb ning tööjõuturg kujuneb ümber mitte tööandjakeskseks vaid töövõtjakeskseks ning niisuguses situatsioonis on vajalik oma töökuulutus enam brändida selle invidiidi järgi, keda otsitakse. Kui töökuulutuse loovkäsitlus vastab selle otsitava ideaalinimese nägemusele potentsiaalsest soovitud töökohast, siis sellevõrra oleks ju loogiline eeldada, et suureneb kvaliteetsete kandidaatide määr.
Kui suure investeeringuga peaks üldjoontes silmapaistva töökuulutuse loomisel arvestama?
Kui võrrelda töökuulutuse kujundamist näiteks reklaamikampaania idee genereerimise ning kõikide materjalide kujudamisega kokku lepitud kanalitesse (olgu need näiteks printmeedia kanalid, outdoor), siis töökuulutuse kujundamine on kindlasti mitmeid kordi väiksem investeering.
Kui oleks teie teha, siis mida eelkõige töökuulutustes muudaksite?
Töökuulutusted võiksid enam kõnetada seda inimest, keda otsitakse. Pikas perspektiivis ei ole mõtet luua suvalist, copy-paste tekstiga ettevõtte blanketil ja sektretäri poolt kokku tõstetud töökuulust, sest niisugusel moel loodud kuulutus annab juba eelnevalt hoiatussignaali antud ettevõtte üldise sisemise kultuuri ja väärtushinnangute kohta. Inimesed on suurim väärtus, niisiis nende otsimisse ja heade inimeste hoidmisse tuleb panustada.
Moonika Kiop näitab ja analüüsib 13. novembril parimaid töökuulutusi Best Salesi seminaril "Kuidas leida müügitalente?" Tulge kuulama!
Allikas: bestsales.ee
Töötud ja tööandjad elavad justkui kahes eri maailmas:
ühed ei leia vaatamata suurtele pingutustele tööd, teised väidavad, et ei leia töötajaid.
Olukorda Eesti tööturul ilmestab hästi näide Tõlliste vallast, töötuse kõrge taseme poolest tuntud Valgamaal.
Töötukassa korraldas seal tööotsijatele mõeldud ürituse, kuhu olid kutsutud ka kohalikud tööandjad. Kuulutust teadetetahvlile ei pandud, selle asemel saadeti 15–16 nooremapoolsele töötule kutse koju ja helistati pärast ka üle. Kohale tuli üks töötu ja kolm tööandjat...
“Väide, et maal pole tööd, ei pea absoluutselt paika,” tõdeb Tõlliste vallavanem Madis Gross. “Enamasti ütleb töötaja, et talle ei maksta piisavalt. Tööandja väidab aga, et inimene pole kõrget palka väärt, tal ei ole vastavat kvalifikatsiooni, ja lihtsa töö puhul nagu laudade ühest hunnikust teise tõstmine ei saagi Eesti keskmist või sellest kõrgemat palka maksta.”
Gross toob näite oma vallast, kus on 1800 elanikku. Aastaid püsis töötute arv seal 80–90 ringis, praeguseks on langenud 63ni. Neist pooled on valinudki kodus olemise elustiiliks – kes käib kalal, kes peab aiamaad. Kuidagi elatakse ära ja oodatakse pensioniaega.
Teised leiavad, et kui töötutele korraldatakse mingeid tegevusi, siis kell 10 hommikul alustada on liiga vara. Veel hullem, kui peab iga päev kuhugi kohale minema.
On ka kolmas seltskond. “Need on tublid naisterahvad, kellele ei ole kodu lähedal tööd pakkuda või on tasu liiga väike ja kel kaugemal käimine ei tasu end ära,” arutleb Gross.
“Tööandjad otsivad ideaalseid töötajaid ja tööotsijad hea palgaga töökohta,” tõdeb MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus juhataja Tõnu Ints. “Nad saavadki maailma asjadest erinevalt aru.”
Vaatamata neile tõdemustele, vähenes registreeritud töötute arv septembris juba seitsmendat kuud järjest. Nii et Eestis jääb tööpuudus alla ELi keskmise. Eelmise kuu lõpus oli töötuna arvel 37 293 inimest, mis on kaks ja pool korda vähem kui kõrgajal üle-eelmise aasta märtsis.
Ka naine sobib taksojuhiks
Hoolimata rõõmustavast statistikast on igal inimesel oma lugu ning sugugi mitte alati vaid helgetes toonides.
Katrin, kes nõustus lehes oma lugu rääkima ilma perekonnanimeta, pani Elvas Enics Eesti ASis trükiplaadi mooduleid kokku. Aasta tagasi sai see töö otsa. “Algul vaatasin niisama kuulutusi, seejärel võtsin ennast töötuna arvele. Haigekassa pärast,” räägib naine.
Enamasti järgnes CVde saatmisele vaikus, vaid kahest-kolmest kohast sai naine eitava vastuse. Ju oli nii palju kandidaate, et tööandja ei suutnud kõigile vastuseid saata, oletab Katrin.
Ühe pisikese motelli administraatori koha osas käis ta ka vestlusel. Palgaks pakuti 1.90 eurot tund miinus maksud. “Töökoht asus nii kaugel, et transporti arvestades oleksin heal juhul nulli jäänud,” arutleb naine. “Äkki oleks hakanud pealegi maksma.” Nii loobus ta pakkumisest.
Töötukassa kaudu käis ta klienditeenindajatele mõeldud vene keele kursusel ja kandideeris pärast seda taksofirmasse dispetšeriks. Seal oli aga parema vene keele oskusega kandidaate, ja Katrinile, kellel on aastatepikkune sõidukogemus, tehti hoopis ettepanek hakata taksorooli keerama.
“Pool tundi pärast dispetšeri koha osas vestlusele minemist tulin välja teadmisega, et kui töötukassa saadab mind taksojuhtide koolitusele, on töökoht kindlustatud,” räägib naine kannapöördest oma elus.
Konsultant ajas paberid korda ja naine saigi paari päeva pärast alanud kursustele. Nüüdseks on ta juba üle kuu aja Tartus taksojuhina töötanud ja armastab seda teha just öösiti, kuna siis on linn tühi. “Päeval on see häda, et paljud kliendid soovivad peatust seal, kus peatuda ei tohi,” toob ta välja peamise põhjuse.
Samas tunnistab naine, et öösiti on olnud nii mõnigi klient, kes pannud mõtlema, et äkki oleks dispetšeritöö olnud etem.
Võib tõdeda, et Katrinil siiski vedas. “Ühele neiule lubati samamoodi nagu mulle, et kui taksojuhikoolitusele saab, siis on töökoht olemas,” räägib Katrin. “Tema konsultant ütles aga, et asjaajamine võtab nädalaid ja koolitusele kohe kindlasti ei saa.”
Samas on tal ka endal mõru maiguga kogemus ajast, kui tema konsultant oli haige ja asendaja kaevas välja selle, et naine oli motelli administraatori kohast ära öelnud. “Ta oli väga kuri ja nõudis veel tagantjärele põhjendusi. Tulin sealt ära väga halva tundega,” meenutab Katrin.
Pärast koolitust vuukima
Tartus elav Jaak Tulp on viimased paar aastat väikesi otsi teinud ja püsivat tööd otsinud.
Tal on küll IPC-spetsialisti ehk elektroonikatoodete kvaliteedihindaja sertifikaat, töötukassa kaudu on ta õppinud IT-spetsialistiks, omandanud ka elektriku B-pädevuse, aga neidki oskusi pole siiani vaja läinud.
Elektrikuna on ta siia-sinna tööle kandideerinud, kuid ükski töökoht pole jäänud püsivaks. “Tööandjate tüüpiline suhtumine on, et kui kogemust pole, siis ei sobi,” tähendab ta.
Nii ongi Tulp pärast iga lühiajalise töösuhte lõppemist sammud töötukassasse seadnud. Suvel käis ta näiteks paneelmajade vuukide hermetiseerija kuuajalisel kursusel – Tartu kutsehariduskeskuses õpetati välja rühm mehi, kes said juuli alguses tööd OÜs Entigrena.
Praeguseks on osa neist sellest tööst ühel või teisel põhjusel loobunud. “Mina olen küll rahul, oleks vaid rohkem selliseid tööandjaid!” ütleb Jaak Tulp.
Natuke teeb muret see, mis saab siis, kui ilm läheb külmaks ja vuukimise hooaeg läbi saab. Samas on tal taskus tähtajatu leping ja seega jääb tööga kindlustamine tööandja ülesandeks.
Tulp on muutunud ka töötusfilosoofiks. Ta tõdeb, et suur osa tööle saamise õnnestumisel on tutvustel. Lisaks soovitab ta olla hakkaja ja minna ise ettevõttesse tööd küsima.
“Enne seda, kui inimene läheb ettevõtte ukse taha koputama ja tööd küsima, võiks ta enda jaoks selgeks mõelda, kas tal on eeldusi sellel kohal hakkama saada ja kas ta tahab ikka seda tööd teha,” arutleb ta.
Iga euro tõi neli tagasi
Töötukassa kõige suurema mahuga teenus ongi tänavu olnud tööturukoolitus, mida on osutatud ligi 25 000 korral. On ju tõsiasi, et aasta pärast koolitust on koolitatute hõivemäär 13 protsendi võrra kõrgem kui muidu väga sarnastel (endistel) töötutel.
Kahe aasta jooksul pärast koolitust on aga iga koolitusse investeeritud euro toonud ühiskonnale tagasi neli eurot, hindab juhatuse esimees Meelis Paavel.
Tõsi on ka see, et töötukassa meetmeid on igal kuul tarvitanud ligi kolmandik registreeritud töötutest, seega rohkem kui ühelgi eelnenud aastal.
Kassa iseteenindusportaal vahendab aga pea sama palju töökuulutusi kui CV Keskus ja CV Online Eestis kokku. Põhjuseks see, et ettevõtete jaoks on töötukassa kaudu töötaja otsimine tasuta ja soovi korral sõelutakse välja parimad kandidaadid.
Lisaks tahab töötukassa sõlmida koostöölepped suuremate tööandjatega, et nende juures inimesi välja õpetada, nii et nad oleksid oskuste poolest nõutud ka teistes sama valdkonna ettevõtetes.
Esimene koostöölepe sõlmiti kuu aega tagasi turvafirmaga G4S, mis võtab tööle keskmiselt 60 inimest kuus. “Tahaksime, et see arv oleks oluliselt suurem,” lausub ASi G4S Eesti juhatuse esimees Priit Sarapuu. Lisaks turvatöötajatele otsib 3000 töötajaga G4S tehnikuid, klienditeenindajaid, lennundusjulgestustöötajaid, parkimise teenindajaid ja kullereid.
Koostööleppe sõlmis ka kinnisvara korrashoidu pakkuv, ligi 1800 töötajaga ISS Eesti. Põhjuseks varasem hea koostöö. “Tänavu on 153 inimest üle Eesti meile läbi töötukassa tööle tulnud,” räägib ISS Eesti juhatuse liige Meelis Krämann.
ISSil on üle Eesti praegu pakkuda ligi 60 puhastusteenindaja kohta – nii kaubandus-, tootmis- ja büroopindadel kui ka koolides.
Samas tõdeb firmajuht, et inimesi leida on üha raskem. “Põhitöötajate värbamisel oleme tööjõupuudust teravamalt tunnetanud 2012. aasta algusest,” hindab Krämann. “Häid töötajaid on üha raskem leida ning seda olenemata ametikohast.”
Pikaajalised tööle tagasi
“Inimeste sekka” tuuakse tagasi ka pikaajalised töötud – pärast asjakohast koolitust ja tööpraktikat õnnestub see ligi pooltel juhtudel.
Tartus asuva Johannes Mihkelsoni Keskuse juhataja Tõnu Intsu sõnul on paljudel pikaajalistel töötutel üks ühine puudus – neil pole kas üldse mingit ametit või on see nii kaua aega tagasi omandatud, et sellega pole enam midagi peale hakata.
On ka võimekaid inimesi, kellel pereprobleemid või valus kogemus eelmiselt töökohalt lahkumisel, mis muudab ta kinniseks. Omaette seltskond on noored, alles koolipingist tulnud ja töökogemuseta või buumiajal lihtsaid töid teinud ning head palka saanud mehed.
“Alla 30aastased mehed ütlevad, et tahaks teha ehitustööd. Kui küsida, millist täpsemalt, siis öeldakse, et igasugust,” toob Ints näite. Tihti ongi inimesed kinni varasemas töös ja tahavad leida täpselt samasugust. Viimasel ajal muutub aga ümberõpe aina olulisemaks.
Pikaajaline töötu ei ole enamasti valmis selleks, et tööandja näitab talle tööotsa kätte. Enne on vaja läbida koolitus ja kohanemine. Inimestel on tarvis end uuesti leida ja motiveerida või siis oma võimalusi reaalsemalt hinnata.
Johannes Mihkelsoni Keskuse koolitusel räägitakse ka tööõigusest ja töölepingu sõlmimisest, õpetatakse elulookirjeldust koostama. Videotreeningul mängitakse läbi tööintervjuu, et hirme maha võtta.
Seejärel otsib keskus inimese oskusi ja võimeid arvestades talle mõne tööandja juures praktikakoha. Intsu hinnangul peakski täiendus-, ümber- ja kutseõpe sisaldama rohkem praktikat. Põhjamaades levinud õpipoisiaega Eestis kahjuks veel ei tunta.
STATISTIKA
Töötus septembris
- Töötuna oli arvel 37 293 inimest ehk 5,7% 16aastasest kuni pensioniealisest tööjõust.
- Kõrgeim oli registreeritud töötuse määr endiselt Ida-Virumaal (10,1%) ning madalaim Viljandimaal (3,6%).
- Kõige suurema osa eelnevalt töötanud registreeritud töötutest moodustasid lihttöölised, oskus- ja käsitöölised ning teenindus
ja müügitöötajad.
- 4708 inimest osales tööalasel koolitusel, 1004 tööotsingu töötoas, 814 tööpraktikal, 724 tööharjutusel, 794 tööklubis.
- 50 inimest sai ettevõtluse alustamise toetuse abil ettevõtte luua, 1989 inimest töötas palgatoetusega, 1580 korral osutati karjäärinõustamise teenust.
- 2680 inimest osales veel teistes aktiivsetes meetmetes.
Allikas: töötukassa
KOMMENTAAR
MEELIS PAAVEL
töötukassa juhatuse esimees
Hiljutine rahakriis mõjutas Eesti tööturgu rohkem kui teistes ELi riikides. Paari aastaga (2008–2010) kasvas töötuse määr viiekordselt, 4%-lt 19,8%ni.
Samas on Eesti tööturg alates 2010. aasta esimesest kvartalist ka paranenud kiiremini kui üheski teises ELi riigis. Eurostati viimastel andmetel on Eesti tööpuudus ELi keskmisest madalam, seda vaatamata sellele, et olime kõigest kaks aastat tagasi üks kolmest kõige kõrgema töötusega riigist ELis.
Pikaajaliste töötute arv ja osakaal on samuti langenud. Ka heitunute arv on viimastel andmetel kahanenud kriisieelse tasemeni.
Töötus langeb edaspidigi, kuid tulevikus on langus tõenäoliselt veidi aeglasem. See prognoos kehtib eeldusel, et majandust ei taba uus šokk. Kuivõrd Eesti on väga avatud majandusega, siis kindlasti ei jäta väliskaubanduspartnerite halvem majandusolukord Eesti majandust ja tööturgu mõjutamata.
Lisaks trendile mõjutab töötute arvu ka hooajalisus. Suvel on reeglina rohkem töökohti (hooajatööd) ja seetõttu ka töötuid vähem. Sügise tulek võib seega kaasa tuua mõningase töötuse määra kasvu. Samuti suureneb registreeritud töötute arv üldjuhul jaanuaris, osaliselt seetõttu, et tihti lõpevad (tähtajalised) töölepingud just detsembri lõpuga.
Riin Aljas
Noorte tööpuudus on Eestis jätkuvalt üks kriisi tõsisemaid tagajärgi. Noori tööle vahendav Kadri Seeder leiab, et noored teevad karjäärivalikuid uisapäisa, aga ka tööturg ise ei suuda noortega veel kaasas käia.
Tänane Eesti Päevaleht kirjutas, et noorte tööpuudus on nii Euroopas kui ka Eestis jätkuvalt väga tõsine probleem – 15-29 aasta vanuste eestlaste seas on töötuid ligi 15 %. Delfi uuris noori töölevahendava projekti „Nupp tööle“ juhilt Kadri Seedrilt, miks Eestis nii palju töötuid noori on ja kuidas saaks olukorda parandada.
Kas noored ei kohandu tööturuga või vastupidi?
Elu on läinud kiiremaks ja oskused muutuvad. Kindlasti ei saa öelda, et praegused noored inimesed oleks kuidagi kehvemad kui nende eelkäijad. Neil on just palju plusse: noored on uue tööturu nõuetele vastavamad, paindlikumad, orienteeruvad kiiremini ja on kergemini kohanduvad. Seetõttu on probleem pigem selles, et tööturg on ise ajast veidi maha jäänud ja ei jõua veel noortega kaasas käia ja nende oskusi hinnata.
Teisalt võiks noortele südamele panna, et tööandjad ootavad neilt rohkem iseseisvust. Tööturule tahetakse ikkagi täiskasvanud inimesi, kes saavad oma tööga ise hakkama ja näitavad initsiatiivi ja pakuvad uusi ideid, mitte neid kellele peab pudru ette söötma.
Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest on Eesti noorte töötute seas palju kõrgharitud ja varasema töökogemusega inimesi. Miks nad tööd ei leia?
Suuresti mõjutas praegust suurt noorte tööpuudust muidugi kriis. Töökohti vähendati ja ettevõtted eelistasid alles hoida vanemaid, kogenumaid töötajaid ning just nooremaid tõrjuti kõrvale. Mis puudutab aga just neid haritud töökogemusega noori, siis siinkohal on küsimus selles, missugune see haridus ja töökogemus on?
Tegelikkus näitab, et noored ei tea mida nad tahavad. Neil võib kõrgharidus olla, ent sageli on erialavalikud tehtud uisapäisa ning ülikooli lõpetanult ei ole noorel õrna aimugi, kus ja kuidas oma eriala rakendada. Ja see ei puuduta muide ainult kõrgharidust, probleem on ka kutsehariduses. Mis puutub töökogemust, siis on see tihti on mitteerialane töö, mida on tehtud kooli kõrvalt. Mõnikord on tööandjatele ka ohumärgiks, kui töökogemust on lühikese aja jooksul väga palju ja erinevatelt firmadelt – see ei näita stabiilsust.
Milliste erialadega noorte seas tööpuudus suurim on?
Enamasti seal, kus on haridus väga üldine ning suuremalt jaolt kutseoskusteta. Näiteks ärijuhtimine, projektijuhtimine, filosoofia ja muud sellised. Loomulikult pole neis erialades midagi halba ning neid on tarvis, ent noor peab endale aru andma, kas ta sel alal ka tööd saab, kui suur on seal konkurents jne. Näiteks juristid: nad on muidugi kõrgelt makstud ning kui seal läbi lööd, on kõik suurepärane, ent sel erialal on Eestis praegu meeletu tootmine ja meeletu konkurents ja see tuleb paljudele noortele üllatusena.
Ka ei mõista nad sageli, et ärijuhiks ega finantsjuhiks ei võta keegi sind kogemusteta – sa pead alustama madalamalt kohalt. Pahatihti ei oska aga 24-aastased, äsja koolisttulnud arvatagi, et ehk peaks alustama assistendi ametipostilt.
Kas ülikoolides peaks olema rohkem kohustuslikku praktikat või mida teha tuleks?
Ma ei tea, kas seda kohustuslikuks saaks muuta, ent kui lähed mingit eriala õppima, võiks eelneda nõue, et oled enne veetnud aega selles valdkonnas töövarjuna. Nii saaks endale reaalse ettekujutuse, milline on selle eriala argipäev ja võimalused. Põhiprobleem ongi, et hobiharidus aetakse segamini tööharidusega: paljud asjad on huvitavad, võtkem kasvõi Idamaade kultuurid, kui aga keegi sult seda teadmist osta ei taha, siis tasuks ehk midagi muud õppida. Seda enam, et ülekvalifitseeritutel on raske saada tööd ka muudel aladel.
Üldiselt oleks tarvis, et karjääriõpe algaks meil võimalikult varakult, kasvõi selles osas, et noortel oleks teadmine, millised oskusi erinevad erialad jõuavad. 16-aastaselt on juba liiga hilja mõista, et IT sektoris läbilöömiseks on matemaatikat vaja ning väljavenitatud kolmest siin ei piisa. Mida varem tekib see teadvus, mis suunas kunagi liikuda tahetakse, seda kergem on hakata vundamenti laduma. Ja see tuleb tööturul vägagi välja: noortel, kes on varasest east end arendanud ja selge eesmärgi poole püüelnud, on juba päris varakult suur edumaa. Maailm on üha enam lahti ja tasemevahed tekivad juba üsna varakult need käärid lähevad ajaga üha suuremaks.
Ka võiks noortele 16-aastastele võimaldada mitteformaalses ja igapäeva keskkonna väliselt erinevates situatsioonides kätt proovida milles nad on tugevad ja millised erialad neile sobivad.
Milliseid teadmisi siis praegu osta tahetakse?
Praegu on suur nõudlus IT ja tööstuse inimeste järele ja muidugi tahetakse häid müügiinimesi. Puudu jääb just korralikest kutseoskustest: vähem üldist, rohkem oskusi. Muidugi ma ei oska öelda, mis kümne aasta pärast toimuma hakkab, siis on vajadused võib-olla hoopis teised.
Page 1151 of 1608
