distsiplinaarkaristus

Viimasel ajal on tulnud mitu küsimust, mis puudutavad distsiplinaarkaristust. Aga mis mõte on üldse töötajat karistada? Kas ei saa eksimuse korral asju selgeks rääkida ja materiaalse kahju korral nõuda väljamaksmist? Näiteks noomitus tundub nõme nagu pahale poisile koolis. Kas töötaja karistamine pole mitte lihtsalt ülemuse võimu näitamine alluva suhtes ja alluva, oma kolleegi ja kaastöötaja alandamine. Täiskasvanud inimest ju ümber ei kasvata ning töökoht ei ole kasvatusasutus.

On sort tööandjaid, kes igal sammul elavad välja oma komplekse ja näitavad võimu. Kui töötajal on kolm distsiplinaarkaristust, saab teda lahti lasta kergesti, sest mõnikord on nii, et lihtsalt nägu ei meeldi, aga otsest põhjust lahti lasta ei ole. Siis jälgitakse igat sammu ja karistatakse. varem oli see levinum riigiasutustes, erafirmas lasti lihtsalt lahti ja kogu lugu.
Olen ise sellise karistamise üle elanud ja töövaidluskomisjonis õiguse saanud, aga alandamise ja oma väikluse näitamisena tundus see küll. Meil oligi selline komme, et asju ei räägitud lahti, kedagi ära ei kuulatud, lihtsalt lahmiti käskkirjadega, õnneks ei pidanud need vett, sest seadustest aimu tööandjal ei olnud.Aga inimsööjast ülemuse relv ta on ja kui oma mõistus üle asjadest ei käi, tulebki targemaid karistada.