Artiklid
Kas Eesti tahab õppejõududest lahti saada?
Hiljuti käis meediast läbi peaaegu tähelepanuta jäänud uudis: Euroopa Komisjon nõuab Eesti riigilt selgitust, kuidas kaitstakse akadeemilisi ja kultuuritöötajaid järjestikuste tähtajaliste lepingute eest, mis on Eestis valdavad ega vasta Euroopas valitsevale arusaamale töötajate õigustest.
Euroopa kultuuriruumis on töösuhetes kaks olulist põhimõtet: alalise iseloomuga töö puhul ei ole lubatud sõlmida järjestikuseid ajutisi lepinguid ja igal töötajal on õigus teda, miks temaga töösuhe lõpetatakse. Paljudes riikides on paika pandud range protseduur, kus töötajale tuleb taasesitatavas vormis teatavaks teha puudujäägid töös ja seada nende kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg. Ilma vastava protseduurita inimest töökohalt vabastada ei saa.
Laiemale avalikkusele teadmiseks: erinevalt teistest avaliku sektori töötajatest ei ole akadeemilistel töötajatel Eestis õigust tähtajatule töölepingule ega lahkumishüvitisele. Erandiks on kolmandat korda ametisse valitud professorid, kelle tööleping muutub tähtajatuks. Lepingud sõlmitakse kuni viieks aastaks. Seejärel kandideerib sama inimene oma töökohale vaba „turu” korras. Kui ülikool leiab kellegi, kes rohkem meeldib, siis teadlasel või õppejõul töökohta enam pole. Töötaja ei ole koondatud, ta ei ole vallandatud. Ta ei saa vastavat töötuskindlustushüvitist, sest ta lihtsalt on „üle”. Äärmiselt madalate palkade tõttu sageli samale kohale üle ühe kandidaadi ei ilmugi, kuid kogu kandideerimise protseduur koos sellega kaasnevate kuludega mängitakse täies mahus läbi. Töötavad komisjonid, inimene valmistub intervjuudeks, koostab dokumente. Sama aega oleks võinud kasutada millekski muuks, tulemuseks on ju status quo: töötaja töötab oma kohal edasi. Võiks välja arvutada, kui palju läheb selliste pidevate korraliste konkursside etendamine maksumaksjale maksma.
Takistab töötegemist
Levinud müüdi kohaselt on selline ajutiste lepingute traditsioon lääne ülikoolidest üle võetud. Tegelikkus on teine. Paljude riikide ülikoolid otsivad noori õppejõude ja pakuvad järeldoktorantuuri lõpetanutele pikaajalist lepingut põhimõttel: tehke oma elutöö meil! Üks minu välismaine kolleeg, kes Eesti oludega kursis on, ei väsi imestamast, et Eesti palkade juures näevad ülikoolid endiselt nii palju vaeva, et akadeemilistest töötajatest lahti saada, ja nii vähe vaeva, et neid kinni hoida.
Akadeemilise töötaja puhul määrab tööülesanded ja mahu tööleping ja akadeemiline juhend, lisaks konkursinõuded. Kui kõik nimetatud nõuded on täidetud, siis peaks inimesel olema õigus eeldada, et ta saab oma kohal tööd jätkata, kui tema töö kohta pole viie ametisoldud aasta jooksul pretensioone esitatud. Akadeemilise töötaja valimisel puuduvad aga selged kriteeriumid, mille puhul inimesel tekiks õigustatud ootus, et ta töökoht säilib. Keegi ei pea põhjendama, miks akadeemilist töötajat tagasi ei valitud, kui ta on oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Talle ei esitata aruannet, miks teda tagasi ei valitud, millised on pretensioonid. Protsess on läbipaistmatu ja võimaldab segada isiklikke eelistusi tööalase otsustusprotsessiga.
Eraldi tuleks vaadelda õppejõudude ja teadustöötajate ametikohtade lühiajalisust sisulisest küljest. Mida ikkagi tähendab viimane tööaasta? Juhendada saab vaid neid, kes samal aastal kaitsevad. Alustava magistrandi (õppeaeg kaks aastat) ja doktorandi (neli aastat) juhendamist aus õppejõud aga ette ei võtaks, sest pole teada, et juhendaja kuni kaitsmiseni tudengit juhendada saab. Milleks kirjutada artikleid, ette valmistada uut teadusprojekti? Milleks saata konveretsiettekande teese, kui konverents toimub alles järgmisel aastal, kui õppejõud enam ehk ülikoolis ei töötagi?
Kõik kandidatuurid peavad olema esitatud ametiajale eelneva aasta novembris–detsembris. Valimised toimuvad mais. Kui inimene eeldab, et ta valitakse oma kohale tagasi, sest ta on teinud tublit tööd vastavalt oma tööjuhendile, siis ta ei kandideeri mitmesse kohta, mis oleks ju ka asjatu töö ja näilise konkurentsi tekitamine. Kui ta aga mais valituks ei osutu, siis on ta järgmisel aastal töötu, sest enam kuskile kandideerida ei saa.
Kui ülikoolil ei ole enam raha konkreetse töökoha jaoks, siis konkurssi välja ei kuulutata. Keegi ei pea seda õppejõule isegi teatama. Muudes valdkondades nimetatakse sellist olukorda koondamiseks ja töötajal tekivad koondamise tõttu töö kaotamise tagajärjel teatud õigused. Ülikoolis aga koondamist ei toimu, töökoht lihtsalt kaob. Õppejõud loomulikult koondamistasu ega vastavat töötushüvitist ei saa.
Mitte rasestuda
Väga ebaselge on lapsehoolduspuhkusele läinud ja sealt naasvate naisõppejõudude olukord, kui nende ametiaeg on parajasti lõppemas. Võimatu on pärast lapse sündi võistelda konkurentidega, kes on viimased viis aastat pühendunud teadustööle. Kuskil ei ole sõnastatud, kuidas kaitstakse väikelapse vanemaid töö kaotuse eest ülikoolis. Seega: mõislik naiskolleeg viimase paari ametiaasta jooksul ei rasestu!
Veelgi raskem on olukord nn tunnitasuliste õppejõude puhul. On terve hulk inimesi, kes igal aastal sõlmivad õppetoolides ajutisi lepinguid. Ja seda võib-olla juba kümnendat aastat järjest. Miks ei ole nendel inimestel töölepingut ka siis, kui nende põhitöökoht ongi ülikoolis? Nende palga pealt makstakse täies mahus töötuskindlustusmaksu ja sotsiaalmaksu, kuid nad ei saa kunagi olla haiguslehel, neil ei ole õigust töötuskindlustusele, nad ei saa kunagi tasustatud puhkust. Tööd teevad, kuid töötaja õigusi neil pole.
Inimlikum, eetilisem ja juriidiliselt korrektne oleks samale kohale kandideerimise protsess läbi mõelda ja asendada perioodilise atesteerimisega, kus inimese koht kuulutatakse vakantseks juhul, kui tema töötulemused ei vasta töölepingus ja tööjuhendis sätestatud nõuetele või tema töös on ilmnenud muid olulisi puudusi. Sellised puudused tehakse akadeemilisele töötajale teatavaks kirjalikus taasesitatavas vormis ja määratakse puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Alles siis kuulutatakse välja konkurss kohale, sest on ilmnenud vajadus leida parem töötaja. Õppejõud, kes selliselt töökoha kaotab, peab saama taotleda töötukindlustust. Ja mis väga oluline: ta saab oma vigadest õppida, sest need on talle teatavaks tehtud.
540 eurot kätte
Tähtajaliste lepingute kõrval on terav probleem ka akadeemiliste töötajate palk. Näiteks Tallinna ülikoolis saab doktorikraadiga, rahvusvaheliste teaduspublikatsioonidega ja edukalt magistrante juhendav lektor täiskohaga töötades palgana kätte 540 eurot. See on palk, mida makstakse ka igale üldhariduskoolides õpetajale, kellelt ei nõuda teadustööd, võõrkeelte valdamist, doktorikraadi ja kellel on alaline tööleping. Ülikoolidest hakkab peagi lahkuma vanem põlvkond, kes on omale eluaseme juba soetanud ja lapsed suureks kasvatanud. Nende asemele tulevad noored, kes on omandanud hariduse õppelaenu abil, kes peavad võtma eluasemelaenu ja ära toitma oma väikeste lastega pere. Selline noor spetsialist, kes on kümme aastat õppinud, et omandada doktorikraad, ei saa töötada 540 euro eest kuus ajutise töölepinguga. Ta kas lahkub Eestist või vahetab eriala.
On väga kurb, et paljud minu kolleegid on otsustanud Eesti ülikoolidest lahkuda. Liiga paljud on juba läinud. Paljud on kibestunud. Kahju, kui võimekas, kõrge kvalifikatsiooniga ja töökas õppejõud koostab vabal ajal mahukaid kandideerimistaotlusi, et Eestist ära minna, selle asemel et pühenduda tööle Eesti ülikoolides, eesti keeles, Eesti üliõpilastega. Ja lähevad sageli just need, kelle lahkumisest on kõige rohkem kahju.
Kõige selle juures aga painab mind küsimus: kas meil on tõesti selleks vaja Euroopa Komisjoni, et meile teatada, millistel tingimustel meie teadlased ja õppejõud töötavad? Kas minister seda ei tea? Rektorite nõukogu? Meie ise? Kõige haritum osa Eesti ühiskonnast on jõudnud sellisesse sotsiaalsesse jõuetusse, et ootab abi Euroopa Liidu bürokraatialt, et enda õiguste eest seista, olemasolevat olukorda kriitiliselt analüüsida ja seejärel paremaks muuta. Miks?
Põhjusi polegi raske näha. Inimesel, kes võib suvalisel ajal ja suvalise põhjusega kaotada oma töökoha, on hirm. Elujõulist ametiliitu pole, toimivat kollektiivlepingut pole. Töölepinguseaduse kaitse on olematu. Otsustusprotsessid on udused. Ülikoolidevahelist kollegiaalsust pole senise rahastusmudeli tõttu saanud tekkida. Bürokraatia neelab aina suurema osa haridusele kulutatavast SKT protsendist. Karjäärimudelit pole isegi veel paberile pandud. Rahvusvahelise tasemega ülikoolidest oleks sellistel tingimustel jätkates pikemas perspektiivis naiivne unistada.
Aitäh, Brüssel, et abi pakkusid.
Viivian Jõemets, teadlane
Küsimus:
Kas seadusandlus reguleerib päevaraha mõistet? Mis isiklikud kulud kaetakse tegelikult päevaraha arvelt?
Vastab Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Kaia Taal:
Vastavalt töölepingu seadusele on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ning välislähetuse korral lisaks välislähetuse päevaraha. TLS § 40 lõike 4 järgi on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust ning tal on õigus keelduda lähetusest, kui tööandja ei ole mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud. Töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ja välislähetuse päevaraha tingimusi ning miinimummäärasid reguleerib Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrus nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" (edaspidi määrus).
Määruse § 2 lg 1 sätestab, et töötajal on õigus nõuda tööandjalt töölähetusega kaasnevate sõidu- ja majutuskulude ning tööülesande täitmisega kaasnevate muude mõistlike kulude (näiteks sõidupiletite ostmisega kaasnevad, reisikindlustuse, viisa vormistamise, pagasiveo, valuutakursside vahest tulenevad või muud sarnased kulud) hüvitamist ning välislähetuses oldud aja eest päevaraha maksmist vähemalt sama määruse §-s 3 sätestatud alammäära ulatuses. Kehtiv välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot päevas. Seega tuleb eristada välislähetuse aja eest makstavat päevaraha ja kulusid, mis on seotud lähetusega.
Katrin Välling, sotsiaalkindlustusameti peaspetsialist,
Kas selleks, et saada kolme lapse emana aasta varem pensionile, on kõik kolm last "abikõlblikud" või kes neist ei lähe arvesse? Mida kujutab see uus pensionilisa alates 1.01.2015?
Vastab Katrin Välling
sotsiaalkindlustusameti peaspetsialist
Selgitame teie õigust pensionilisale laste kasvatamise eest tulenevalt 1. jaanuaril 2013 ja 1. jaanuaril 2015 jõustuvast riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatusest.
Te olete kasvatanud kolm last. Kolme lapse kasvatamine annab teile õiguse taotleda vanaduspensioni soodustingimustel ehk üks aasta enne üldisesse vanaduspensioniikka jõudmist.
Kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt arvatakse isiku pensioniõigusliku staaži hulka muu hulgas kaks aastat iga lapse kohta, kui ta on jõudnud last kasvatada vähemalt kaheksa aastat. Pensioniõiguslikku staaži arvestatakse kuni 1998. aasta 31. detsembrini.
Seaduse muudatuse kohaselt hakatakse maksma pensionilisa lapse kasvatamise eest, kelle kasvatamise aastaid pensioniõigusliku staaži hulka ei arvata. Seega arvatakse teie pensioniõigusliku staaži hulka esimese ja teise lapse (arvestades nende sünniaastat) kasvatamise aastad s.o kokku neli aastat.
Alates 1. jaanuarist 2015 hakatakse maksma pensionilisa iga lapse kohta, kes on sündinud enne 1.01.2013 ja keda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat, ühe pensioni aastahinde väärtuses. Sellest tulenevalt on teil esimese ja teise lapse eest lisaks ka õigus pensionilisale, kahe lapse eest kokku kahe pensioni aastahinde väärtuses. Kolmanda lapse (tema sünniaastat arvestades) kasvatamise eest teile pensioniõigusliku staaži aastaid ei lisata, kuid teil on õigus saada kolmanda lapse eest pensionilisa kokku kolme pensioni aastahinde väärtuses. Pensioni aastahinde väärtus on praegu 4,515 eurot.
Lugeja küsib: Meie töötaja haigestus välislähetuse ajal ja jäi lühiajalisel haiguslehel oleku ajaks lähetuskohta. Tahaksin tööandjana teada, kas peaksin töötajale maksma välislähetuse päevaraha ka haiguselehel oldud aja eest?
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:
Töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ja välislähetuse päevaraha tingimusi ning miinimummäärasid reguleerib Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrus nr 110 “Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord” (RT I 2009, 36, 245), millise § 4 lg 1 sätestab, et teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstakse töötajale välislähetuse päevaraha, kui välisriigis asuv lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töö tegemise koht. Nimetatud määrus mingeid erisusi päevarahade maksmisel haiguslehtedega seoses välja ei too, seega päevaraha mittemaksmiseks alus puudub.
Tegemist ei ole töötasuga, vaid sisuliselt hüvitisega töötajale tema välismaal viibimise ajal tehtud tavapärasest suuremate kulutuste eest (näiteks toidu ostmiseks). Tööandjal tuleks lähtuda päevaraha maksmise eesmärgist, ehk kokkuvõttes, kui töötaja viibib välislähetuses, siis olenemata tema haigusest, tuleks talle päevaraha maksta.
Alates 1. jaanuarist 2013 arvutatakse vanaduspensionile, töövõimetuspensionile ja toitjakaotuspensionile juurde järgmine täiendav pensionilisa lapse kasvatamise eest:
• ühele vanematest, vanema abikaasale, eestkostjale või peres hooldajale iga lapse kohta, kes on sündinud ajavahemikus 1980. aasta 31. detsembrist kuni 2012. aasta 31. detsembrini, kelle eest vanem ei saa 2 aastat pensioniõiguslikku staaži ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, kahe pensioni aastahinde suuruses;
• ühele vanematest, vanema abikaasale, eestkostjale või peres hooldajale, kes on sündinud enne 1983. aasta 1. jaanuari ja kes ei ole kohustatud isik kogumispensionide seaduse tähenduses, iga lapse kohta, kes on sündinud 2013. aasta 1. jaanuaril või hiljem ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, kolme pensioni aastahinde suuruses;
• alates 1. jaanuarist 2015 ühele vanematest, vanema abikaasale, eestkostjale või peres hooldajale iga lapse kohta, kes on sündinud enne 2013. aasta 1. jaanuari ning keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, ühe pensioni aastahinde suuruses.
Kehtiv aastahinde väärtus on 4,515 eurot.
Kirjalik nõusolek pensionilisa saamiseks
Kui sama lapse suhtes on õigus taotleda pensionilisa mitmel õigustatud isikul, lepitakse kokku, kes seda õigust kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek. Kui kokkuleppele ei jõuta, lahendatakse vaidlus kohtus.
Erisus pensionilisa maksmisel
Isikule, kes saab seisuga 1. jaanuar 2015 pensioni ja kelle pensioniõigusliku staaži hulka on juba arvatud lapse kasvatamise aeg, makstakse pensionilisa ühe aastahinde väärtuses ilma kokkuleppeta. Juhul kui teine õigustatud isik ei ole nõus pensionilisa maksmisega nimetatud isikule, võib ta esitada Sotsiaalkindlustusametile avalduse pensionilisa maksmise lõpetamise kohta. Pensionilisa maksmist jätkatakse pärast kokkuleppe saavutamist.
Lehekülg 1144 / 1608
