Agne Narusk

Iga teine koolilõpetaja mõtleb kutsekooli as­tu­misele, aga se­da tee­vad vähem kui pooled.

Iga teine abiturient ja põhikoolilõpetaja on mõelnud kutseõppeasutusse astumisele, ent suurem osa neist – 55 protsenti güm­naasiumilõpetajatest ning 65 protsenti 9. klassi õppuritest – soovib siiski jätkata kõrgkoolis või gümnaasiumis. Ka koolilõpetajate vanemad soovitavad enamasti oma lastel jätkata õpinguid gümnaasiumis ja ülikoolis, selgus veebruaris avaldatud kutsehariduse maine uuringust.

Vaid väike osa koolilõpetajate emadest-isadest (põhikool 9% ja gümnaasium 2%) on soovitanud oma järeltulijal minna edasi õppima kutsekooli. Ka noored ise kipuvad konkurentsivõime tagajaks pidama eelkõige ülikooliharidust. Uuringust selgus seegi, et mida teadlikum on inimene kutsehariduses toimuvast, seda kõrgemalt hindab ta kutseõppe mainet ja kutsekooli astuvat noort. Need, kes kuulevad kutsekoolis toimuvast valdavalt sõpradelt-tuttavatelt, ei hinda „kutsekanoort” kuigi kõrgelt. Ülekaalukalt on levinud arvamus, et kutseõppeasutusse astujad soovivad kiiresti alustada iseseisvat elu ning „kutsekasse“ minek on nen­de ainuke käegakatsutav edasiõppimisvõimalus.

Uuendustest ei teata

Tähelepanuväärne on, et kutseharidust hindavad teiste elanikkonna gruppidega võrreldes pea jagu kõrgemalt ettevõtjad ja juhid. Enamik küsitletuist usub, et kutseõppeasutuses saadud haridus pakub tulevikus eelkõige kindlat sissetulekut, püsivat töökohta ja võimalust töötada ükskõik millises riigis, sealt saadud ametioskused lubavad tööturul keskmisest paremini hakkama saada. Kriitilisemalt hinnatakse majutustingimusi ja koolide materiaalseid võimalusi.

Uuringu „Elanikkonna teadlikkus kutseõppes toimuvast ja kutsehariduse maine” viis SA Innove tellimusel läbi uuringufirma Saar Poll eelmise aasta sügisel.

Teatmik lõpetajale
Koolidesse jõudis veebruaris

•• teatmik „Abiks otsustajale. Kutseõppevõimalused 2009/2010”. Selle saab endale iga põhikooli lõpuklassis õppiv noor, lisaeksemplarid on mõeldud gümnaasiumiklassidele ja koolide raamatukogudele. Teat­miku elekt­rooniline versioon on üleval portaalis www.rajaleidja.ee/abiks-otsustajale, igaüks võib selle endale veebist alla laadida.

Kadri Paas

Tallinna Kaubamaja kontserni juht Raul Puusepp astub täna töötajate ette, teatades neile palkade kärpimisest. Selleks, et töötajad vabatahtlikult Puusepa ettepanekuga nõustuksid, peaks ta koolitaja Mihkel Pärjamäe arvates igal juhul käituma solidaarselt ning endagi palka vähendama.

Raul Puusepp ei soovinud eile õhtul Äripäevale veel konkreetsetest palgakärpe numbritest kontserni piires kõnelda, sest peab just täna palgamuutustest töötajatele rääkima.

"Ma ei tahaks, et nad sellest lehest loevad," lausus ta.

Kolm nädalat tagasi ütles ta intervjuus Äripäevale, et inimesed on praegu nõus loobuma 20-30 protsendist oma sissetulekust.

Uudis tuleb teha teatavaks kõigile töötajatele ühel ajal

"Kindlasti peaks kõik töötajad korraga kokku kutsuma ja neile plaanist niimoodi kõnelema. Ühekaupa ei tasu katsetada. Sel juhul võivad kuulujutud ja põhjendamatud pinged tekkida," soovitas ASi Invicta nõukogu liige, koolitustreener Mihkel Pärjamäe.

Ta peab oluliseks, et palgakärbe puudutaks kõiki töötajaid. "Igal juhul peaks arvestama solidaarsuse printsiipi. Kui palku langetatakse kõigil näiteks 10 protsenti, siis kaotavad kõige enam juhid, kuid neil on ka võimalus headel aegadel kõige rohkem võita," lisas Pärjamäe.

Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt
http://www.aripaev.ee/4251/uud_uudidx_425109.html
(originaalartikli viitelt).

Kadri Ibrus

Euroopa Liit asub võitlema meeste ja naiste palkade võrdsustamise eest.

Eilsel naistepäeval käivitas Eu­roo­pa Komisjon üleliidulise kampaania meeste ja naiste palga­erinevuse vastu võitlemiseks.

Terve Euroopa Liidu piires teenivad naised keskmiselt 17,4 protsenti vähem kui mehed, näitab statistika. Eesti potsatab selle näitajaga Euroopa riikide rivistuses kõige lõppu: meil laiutab meeste ja naiste palkade vahel lausa 30-protsendine erinevus. Euroopa Komisjon läheb selle ebavõrdse statistika vastu võitlusse deviisiga „Võrdväärse töö eest võrdne tasu!”.

Naiste ja meeste palgaerinevuse all mõistetakse naiste ja meeste keskmise brutotunnipalga vahet enne maksude mahaarvamist majanduses kui tervikus.

Naised töötavad sageli majandusaladel, kus palgad on keskmiselt madalamad, kui aladel, kus domineerivad mehed. Näiteks supermarketites teenivad naiskassiirid tavaliselt vähem kui kaupluse meestöötajad.

Palgaerinevus vähendab ka naiste eluaegset sissetulekut ja pensioni, põhjustades hilisemas elus vaesust. Eesti 65-aastastest ja vanematest naistest on vaesus­ohus 31%, samal ajal kui meeste puhul on see näitaja 14%.

„Praeguses majanduskliimas on naiste ja meeste võrdõiguslikkus tähtsam kui kunagi varem. Ainult meie kõigi andeid ära kasutades suudame kriisi ületada,” kommenteeris EL-i võrdsete võimaluste volinik Vladimir Špidla.

Kahel korral Eesti pere- ja töötajasõbralikema ettevõtte tiitli pälvinud firma Peep Vain & Partnerid juhti Peep Vainu pani eriti imestama tõsiasi, et kui inimesed teevad sarnast tööd, saavad nad selle eest erinevat palka. Tema sõnul on nende firmas üldiselt mehi ja naisi pooleks, põhitiimis töötab 24 inimest. Kuid ka Vain tunnistas, et suurem vahe tuleb sisse just partnerite ehk juhtiva koosseisu puhul. „Seal on neli meest. Samas on raamatupidaja ja kaks kontori assistenti naised,” märkis Vain.

Vanad kolleegid

„Kaks partneritest on kõige vanemad kolleegid ja koolitajad, kellega algusest saadik on koos tehtud,” selgitas Vain. „Koolitajate hulgas on meeste osakaal millegipärast suurem.”

Miks on naisi üldiselt vähem juhtivatel kohtadel, kus makstakse kõrgemat palka? Vain arvas, et see võib olla mõjutatud Nõukogude aja pärandist või on naised lihtsalt tagasihoidlikumad. „Mehed on jõulisemalt neid kohti haaranud või ennast kehtestanud,” tõi Vain ühe näite.

„Aga samas on naisjuhtidel oma väga selged eelised: suurem intuitiivsus ja suurem inimlikkus, mis iganes see tähendab,” märkis Vain, kelle sõnul tuleb julgustada naisi rohkem kõrgematele kohtadele trügima ja ennast rohkem väärtustama.

Otsustajate seas on naisi vähe

•• Euroopa Komisjoni jaoks koostatud uus eksperdiaruanne kinnitab, et naised on tugevasti alaesindatud majanduslike ot-suste tegemises ja Euroopa poliitikas.

•• Kõigi 27 EL-i liikmesriigi keskpankade juhid on mehed. Veel vähem on naisi kõrgetel ametikohtadel suurettevõtetes – peaaegu 90 % juhtivate ettevõtete (iga riigi aktsiaturu suu­rimad ja likviidseimad ettevõtted) nõukogu liikmetest on mehed.

•• Naisliikmete osakaal riikide parlamentides on viimase aastakümne jooksul tõusnud ligikaudu poole võrra: 1997. aasta 16 protsendilt 24 protsendile 2008. aastal. Euroopa Parlamendis on naiste osakaal sellest tasemest napilt kõrgem (31%). Keskmiselt on riikide valitsustes meesministreid umbes kolm korda rohkem kui naisministreid (25% naisi, 75% mehi).

Agnes Ojala

Ettevõtete personali­juhid peavad tööotsijais oluliseks soovi töö­tada just nende juures.

Ei ole lihtne tööle pääseda, kui sinuga pistab sama koha pärast rinda sadakond inimest. Mida tuleks tööotsijal ette võtta, et oma võimalusi konkurentsist tihedal tööturul parandada?

„Enam jäävad silma CV-d, millele on lisatud motivatsioonikiri,” tõi olulise plussina esile Prisma Peremarketite personalijuht Reet Ratas. Ratas rõhutas, et eriti praegu tuleb endale tööd otsides selgeks teha, kuhu kandideerida soovitakse ja millised on ootused töökohale. „See kiirendab asjade käiku ja mõistmist,” põhjendas ta.

Sama moodi kinnitasid motivatsiooni olulisust tööle kandideerimisel ka If Eesti Kindlustuse personalikonsultant Evelin Hülp, Baltika personalijuht Liina Kippasto ja Swedbanki värbamisspetsialist Getter Toome.

„Osa kandidaatide haarab kinni kõigest, lootes, et keegi kuskil ikka pakkumise teeb. Meie tahame näha motivatsiooni konkreetse ametikoha suhtes,” ütles Toome.

Halb mulje jääb Evelin Hülpi sõnul inimestest, kes ei ole teadvustanud, millisele ametikohale või kuhu firmasse nad täpselt kandideerivad, saates sooviavaldusi isegi vale ettevõtte nimele. Samuti tekitab Liina Kippasto hinnangul hämmingut, kui inimene ühe firma sees huupi eri ametikohtadele kandideerib. „Soovitan CV ja motivatsioonikirja puhul tõesti vaeva näha ja veenduda, et kõik andmed on korrektselt, ausalt ja piisava põhjalikkusega esitatud. Suurepärase motivatsioonikirjaga on võimalik massist silma paista ja eristuda,” märkis Kippasto.

Loevad iseloomuomadused

Reet Ratase sõnul ei ole tehnilised teadmised ja CV laitmatus kõige olulisemad kriteeriumid. „Ärge jääge kinni tehnilistesse oskustesse! Otsitakse ju ikkagi inimest, kes sobib meeskonda, seetõttu tuleb läbi mõelda oma oskused ja väärtused, et selgelt väljendada, mida ma saan inimesena pakkuda,” arvas ta.

Swedbankis pööratakse neile siiski enam tähelepanu. Getter Toome hinnangul on elulookirjeldused sageli poolikud või vigased, mistõttu inimene jäetakse juba esimeses voorus konkursilt kõrvale. Samuti ei hinnata adekvaatselt enda sobivust soovitud ametikohale ja kandideeritakse liiga raskele või vähe nõudvale tööle.

CV Keskuse ärijuhi Kadri Johansoni soovitus on konkursil osaleda siis, kui tööotsija oskused-teadmised vastavad nõuetele vähemalt 75 protsendi ulatuses.

„Meie jaoks on oluline ikkagi töökogemus,” lausus BLRT personalijuht Heinart Puhkim. „Kui inimene on tulnud täiesti kõrvalt ega ole metallisektoris töötanud, ei taha see meile hästi sobida.”

Küll määravad Puhkimi hinnangul paljuski iseloomuomadused, nimetades oluliste märk­sõnadena ettevõttega haakuvaid väärtushinnanguid ja austust töösse. „Töösse ei saa suhtuda üleolevalt ja kui teise tähtsusjärgu asja.”

Need omadused selguvad enamasti töövestlustel. Suurimaks vestlustel tehtud veaks pidasid personalijuhid puudulikke teadmisi ettevõtte kohta. „Kui kandidaat ei suuda nimetada kas või üht meie brändidest, ei mõju see väga veenvana,” selgitas Baltika personalijuht. „Inimene peab ikka eeltööd tegema. Kui ma ise kuhugi kandideeriksin, siis mind küll huvitaks, mis firma see on,” lisas ka Prisma esindaja.

Eesti Päevalehega vestelnud personalijuhtide sõnul on viimasel ajal töökonkursid mitu korda tihedamaks muutunud. On tavaline, et ühele kohale kandideerib sada või enam inimest.

Pane üles tööotsimise kuulutus!

•• Muutunud tööjõuturul tuleb kohaneda kõigil. Nii tuleb ka uut tööd otsides olla väga paindlik.

•• „Igal juhul tuleb enda vastu hästi aus olla ja vajaduse korral oma nõudmistes järele anda,” märkis Manpoweri tegevdirektor Heigo Kaldra. „Nii heade kui ka halbade aegade kuldreegel on: töö leidmise soov peaks olema kindel ja selgelt väljendatud. Kui kandidaat kõhkleb, on lootus saada positiivset vastust väike.”

•• CV Keskuse ärijuhi Kadri Johansoni peamine soovitus on olla aktiivne. Töö leidmiseks tuleks ära kasutada kõik võimalused, kuid huupi kandideerida ei tohi.

•• Johanson märkis, et tööotsija võiks endast märku anda ka tööotsimise kuulutusega, sest sageli ei soovi tööandjad pakkumist avaldada ja vaatavad ise sobiva töötaja järele ringi.

Valitsus otsustas 2009. aasta lisaeelarvega võtta vastu hulga seadusemuudatusi, nende seas ka töövõimetushüvitiste senist maksmise korda muutvad sätted, millele Kaubanduskoda sellisel kujul kindlasti vastu oli.

Lühidalt

* Peamised muudatused seonduvad töötaja haiguspäevade hüvitamise korraga ning osa töövõimetushüvitistest saab tööandja kuluks.
* Seadusesse lisatud paragrahv paneb tööandjale kohustuse maksta töötajale haigushüvitist neljandast kuni kaheksanda haiguspäevani.
* Haigushüvitist makstakse nii töölepingu alusel töötavale isikule kui ka avalikule teenistujale.
* Töövõimetuslehe liigid on: haigusleht, sünnitusleht, lapsendamisleht ja hooldusleht. Tööandja kohustus rakendub vaid haiguslehe korral.
* Haigushüvitist käsitletakse kui töötaja tulu, millelt peetakse kinni tulumaks. Sotsiaalmaksu tööandja poolt tasutud haigushüvitiselt maksma ei pea.

Muudatuste sidumine valitsuse usaldushääletusega tagas, et 20. veebruaril vastuvõetud muudatused kuulutas president välja veel 23. veebruaril. Tänaseks on muudatused ka Riigi Teatajas avaldatud ning enamikus jõustunudki.

Mida toovad eelarvega tehtud seadusemuudatused kaasa ettevõtjatele ja tööandjatele?

Peamised muudatused seonduvad töötaja haiguspäevade hüvitamise korraga ning osa töövõimetushüvitistest saab tööandja kuluks. Vastavad muudatused lisati peamiselt töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse ning ravikindlustuse seadusesse. Need muudatused jõustuvad 1. juulist 2009.


Osa vastutusest on lisaks töötaja omavastutusele ja Eesti Haigekassale ka tööandjal

Seadusesse lisatud paragrahv paneb tööandjale kohustuse maksta töötajale haigushüvitist neljandast kuni kaheksanda haiguspäevani. Aega esimesest kuni kolmanda haiguspäevani loetakse töötaja omavastutuseks ning selle aja eest töötajale hüvitist haigestumise korral ei maksta. Seniajani on mõlemad kohustused kaetud solidaarse kindlustusega Eesti Haigekassa kaudu. Seadusemuudatuse kohaselt lasub osa vastutusest nüüd lisaks töötaja omavastutusele ja Eesti Haigekassale ka tööandjal. Vaadates Haigekassa statistikat ja keskmist haiguspäevade pikkust (13 päeva) on ilmne, et enamike haigestumiste korral katab töötaja omavastutus ja tööandja kohustus edaspidi suurema osa senisest lühiajaliste haigestumiste hüvitamise kohustusest.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatuste kohaselt makstakse haigushüvitist nii töölepingu alusel töötavale isikule kui ka avalikule teenistujale. Tööandja maksab töötajale hüvitist haiguslehe alusel alates haiguslehel märgitud neljandast haiguspäevast. Selleks peab tööandja arvutama töötaja keskmise töötasu töölepingu seaduse alusel kehtestatud korras ning maksma töötajale nende päevade eest 80% töötaja keskmisest töötasust. Hüvitis tuleb välja maksta 30 kalendripäeva jooksul arvates sellest, kui töötaja on esitanud tööandjale nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe.

„ § 122. Tööandja makstav haigushüvitis

(1) Tööandja maksab töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda päeva eest 80% töötaja keskmisest töötasust (haigushüvitis).

(2) Töötaja haigestumise või vigastuse korral, mille eest Haigekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ravikindlustuse seaduse § 54 lõike 1 punktide 6 ja 7 ning § 56 lõike 12 alusel, tööandja haigushüvitist ei maksa.

(3) Tööandja maksab haigushüvitist haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse neljandast päevast alates.

(4) Tööandja maksab haigushüvitist, kui töötaja on tööandjale haiguslehe esitanud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise päevast.

(5) Tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe esitamisest tööandjale.“

Tööandja kohustus rakendub vaid haiguslehe korral

Muudatuste valguses on oluline vahet teha ka erinevatel töövõimetuslehe liikidel, sest tööandja kohustus rakendub vaid haiguslehe korral. Töövõimetuslehe liigid on lisaks haiguslehele aga veel sünnitusleht, lapsendamisleht ja hooldusleht. Viimaste puhul seadus tööandjale kohustust ei pane. Haigusleht kirjutatakse arsti poolt välja ravikindlustuse seaduse §51 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud kindlustusjuhtumi korral (kindlustatud isiku haigus või vigastus, tema suhtes kehtestatud karantiin või töötingimuste ajutine kergendamine) töövabastuse alguskuupäeval, pärast haige läbivaatust ja terviseseisundi ning ajutise töövõimetuse kajastamist tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides. Üldjuhul lõpetatakse haigusleht pärast haige läbivaatust töövõime taastumise või püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päeval. Erandina võib seda teha ka kuni kolm päeva enne töövõimetuse lõppu.

Nagu öeldud, rakendub hüvitise maksmise kohustus alates 1. juulist (varem oli kõne alla ka 1. aprill, millest siiski loobuti). Rakendussätete kohaselt tekibki tööandjal kohustus maksta haigushüvitist nende haiguslehtede alusel, millele märgitud töö- või teenistuskohustuste täiemisest vabastus algab 1. juulil 2009. aastal või hiljem.

Haigushüvitist käsitletakse kui töötaja tulu, millelt peetakse kinni tulumaks

Töötajale makstav haigushüvitis maksustatakse tulumaksuga. Vastavalt tulumaksuseadusesse tehtud muudatustele lisati palgatuluna maksustatavate väljamaksete loetellu tööandja makstav haigushüvitis. Seega käsitletakse haigushüvitist kui tavapärast töötaja tulu, millelt tuleb tulumaks kinni pidada.

Sotsiaalmaksu tööandja poolt tasutud haigushüvitiselt maksma ei pea. Kuigi muudatuste kohaselt on tööandjal kohustus maksta haigushüvitist vähemalt 80% töötaja või teenistuja keskmisest palgast, ei maksustata seda sotsiaalmaksuga juhul, kui see ei ületa töötaja keskmist palka. Seega sotsiaalmaksu kohustust ei teki kuni summa ei ületa töötaja keskmist palka. Summat, mis ületab keskmist palka, maksustatakse üldises korral palgalt makstavate maksudega.

Mait Palts

Poliitikakujundamise- ja õigusosakonna juhataja