Articles
Maria Reinik
«Käisin tervisekontrollis. Arst ütles, et minu nägemisteravus on langenud ja mul on vaja kuvariga töötamiseks prille. Lugesin seadusest, et kui töötaja nägemine on halvenenud, peab tööandja ostma prillid või hüvitama nende maksumuse. Tööandja ütles, et prillide maksumus hüvitatakse 50 euro ulatuses. Prillid aga maksavad palju rohkem. Kas tööandja võib maksta prillide eest ainult 50 eurot?» küsib lugeja.
Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant:
Tööandja peab hüvitama kuvariga töötamiseks prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite soetamise juhul, kui töötaja on läbinud tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures ning töötaja nägemisteravus on vähenenud.
Vabariigi Valitsuse määrus ütleb, et vähemalt poole oma tööajast kuvariga töötajale peab tööandja korraldama tervisekontrolli, mille käigus kontrollitakse ka silmi ja nägemist. Töötaja tuleb saata kontrolli nii sagedasti, kui seda on konkreetsele töötajale määranud töötervishoiuarst või silmaarst, ent mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul, või kui töötaja kurdab, et nägemine on kuvariga töötamise tõttu halvenenud.
Kui tervisekontrollil selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud, peab tööandja hankima arsti tõendi alusel töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid või kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse.
Sagedasti lepitakse kokku, et töötaja hangib endale prillid ja tööandja hüvitab nende maksumuse. Kuidas prillide maksumust täpsemalt hüvitatakse, määrab tööandja oma sisemise korraga (näiteks maksimaalne hüvitamise summa, summa eraldi klaasidele ja raamidele vmt). Hüvituse suurus peab olema piisav, et töötajal oleks võimalik omale prillid soetada. Kui töötaja soovib osta kallimaid prille, kui tööandja hüvitab, peab ta ise juurde maksma. Näiteks soovib töötaja prille, mis maksavad paarsada eurot, aga tööandja on ette näinud hüvituseks 50 eurot (mille eest saaks osta lihtsad prillid). Siis peab töötaja puuduva osa ise juurde maksma või leppima tööandja poolt hüvitatava summa eest saadavate prillidega.
Kui hüvituse ulatuses ei ole võimalik ka kõige lihtsamaid prille osta, tuleb tööandjale teada anda, et hüvitus on liiga väike ning põhjendada, miks antud summa eest prille osta ei saa. Näiteks võiks ära tuua erinevate prillipoodide hinnad tavalistele, lihtsatele prillidele.
Arvestada tuleb ka seda, et kui kuvariga tööks ettenähtud prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse ka tööga mitteseotud tegevuseks, tuleb leida tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioonid. Ettevõtlusega mitteseotud osa loetakse erisoodustuseks. Juhul kui ettevõtlusega mitteseotud osa maksumuse tasub töötaja, siis tööandjal täiendavaid maksukohustusi ei teki.
Henry Auväärt
CV Keskus.ee Baltikumi kommunikatsioonijuht
Eesti Vabariigile presidendi valimine oli lihtsam väljakutse kui Eesti personalijuhtide igapäevatöö.
Esmalt mõned numbrid keskmise kandideerimiste arvu kohta 2016. aastal ühele ametikohale: Eesti Vabariigi president 20, JAVA arendaja 4, müügijuht 30.
Tänavustel presidendivalimistel pääses hääletusvoorudesse 20-st välja pakutud (või ühel või teisel moel end pakkunud) isikust seitse väärikat inimest. Kõigil neil (mõnel rohkem, mõnel vähem) oli ette näidata tubli ja korralik CV - mitte hüplik töökogemus, vaid eeskujulik pikaajaline tööstaaž. Taoline lojaalsus on tänasel tööturul pigem haruldaseks muutumas, seega oli kandideerimisvoor igati edukas.
Veelgi enam, kõik kandideerijad olid kannatlikult valmis ootama pool aastat tööandja otsust, keeldudes kõikidest teistest pakkumistest ja sihtides vaid üht ametikohta. Haarates võrdluse personalijuhtide igapäevatööst: tugeval kandidaadil on keskmiselt vähemalt kolm head pakkumist laual. Kuidas värvata olukorras, kus ainsal presidendikandidaadil oleks laual lisaks Eestile ka samaväärsed pakkumised Soome ja Rootsi riikidelt? Kui tugevat konkurentsi me sel juhul pakuksime? Kui hea maine on Eestil kui tööandjal?
Viimaste uuringute kohaselt hoiab Eesti ihaldusväärseimate sihtriikide edetabelis 67. positsiooni. Lätile (88. koht) ja Leedule (82. koht) teeme veel silmad ette, kuid ei tasu siiski loota, et suudame põhjanaabritega tööturul konkureerida. Kas oleksime oodanud ka taolises olukorras pool aastat enne kui langetanud otsuse, et ükski neist tippjuhtidest meile ei sobi? Iga teise tööandja maine oleks pika tagasisideta värbamisprotsessiga rikutud ning järgmised personaliotsingud kolm korda keerulisemad.
Niivõrd lihtsast otsingust võivad ülejäänud Eesti tööandjad vaid unistada - paljudel neil on raskusi ka lihttööliste leidmisega, rääkimata kogemustega spetsialisti värbamisest. Igast teisest ettevõttest on töötajaid puudu ja üha enam läheb tarvis värbamisspetsialistide abi. Tööandja võib küll suurt vaeva nähes tööturult näiteks kogemustega IT-arendaja isegi üles leida, kuid sellele järgneb kuudepikkune veenmisprotsess, mille käigus ilmuvad potentsiaalse töövõtja lauale ka teised, konkureerivad tööpakkumised.
Eesti tööandjad värbavad ka olukorras, kui pole mitte ühtegi sobivat kandidaati. Vaevalt, et keegi tänavustest keskkooli lõpuklassi astunuist unistab näiteks ventilatsiooniinseneri ametikohast. Riigiteadusi läheb õppima tuhandeid noori, mõnele inseneri elukutsega seotud erialale aga paremal juhul neli (neist kaks lõpetab ja ka nemad värvatakse enne viimast semestrit juba tööle). Taoline keeruline olukord Eesti tööturul on välja koolitanud tõelised värbamistalendid, kes mõne tuhande euro eest võimatuid värbamisülesandeid lahendavad. Valimiskogu istungi korraldamine läks maksma 13 000 eurot - tõsi ka värbamisspetsialiste oli tunduvalt rohkem. Samas annavad personalijuhid täisotsingu puhul oma tööle ka aastase garantii...
Ehk on presidendist lihtsam leida vähemasti müügijuhti? Tegemist on ju valdkonnaga, kus töövõtjate arv on üks Eesti suurimaid. Jah, müügijuhi tööpakkumisele heidab tõepoolest pilgu koguni tuhatkond võimalikku töövõtjat, neist mõnikümmend avaldab kandideerimiseks ka soovi. Kuid enamasti ei vasta kõik kandideerijad aga tööandja ootustele. Paremal juhul tunduvad kümmekond neist tööandjale sobivat, kuid enne kui personalijuht jõuab nad vestlusele kutsuda, on pooled juba huvi kaotanud - mõned on saanud parema pakkumise enda praeguselt tööandjalt, teised konkurendilt. Kiirus on saanud personaliotsingutel määravaks. Riigipea valimistel õnneks seda muret veel ei ole. Veel.
Langetada riigipea vanuse alampiiri?
Üks põhjus, miks väärt töötajat on raske leida, võib peituda ka ebamugavas värbamisprotsessis - keskmine eestlane ei ole loodud esinema ja endast ülivõrdes kõnelema. Ehk ei oska suur osa Eesti tööandjatest end müüa ja muuta personaliotsinguid töövõtjale meeldivaks? Vaevalt aga ka presidendikandidaadid veetsid viimase poolaasta enda mugavustsoonis.
Teiseks, tööturult kaob järgmise kümne aastaga rahvastiku vananemise, vähese sündimuse ning väljarände tõttu üle 100 000 töötegija, mis on enam kui 14% tänasest tööjõust. Tööjõukriis on kiirelt lähenema ning viie aasta pärast võib presidendi leidmine olla juba märksa keerukam kui tänavu. Ehk peaksime hiljuti välja pakutud pensioniea tõstmise plaani valguses kaaluma ka riigipea vanuse alampiiri kaotamist, et ka viie aasta pärast oleks valik sama lai kui tänavu?
Inimese tausta uurimiseks oleks tööandjal targem selle tarbeks enne luba küsida, märkis personalijuhtimise ja tööõiguse konverentsil tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu.
Loomulikult ei juhtu midagi, kui tööandja tulevast töötajat googeldab ja vaatab, mida ta enda kohta sotsiaalmeediasse on postitanud. Kui neid teadmisi hakatakse aga töövestlusel argumendina kasutama, on kuri karjas.
«Tööandjal ei ole õigust tund huvi nende andmete vastu, mis teda ei puuduta,» rääkis Maripuu. «Kui hakkate tegema inimese kohta taustakontrolli, küsige enne kandideerijalt luba.»
Andmekaitsereeglitega läheb vastuollu ka see, kui tuttavaga tulevase töötaja varasemaid tegemisi arutada. «Enne tuleks kandidaadi käest luba küsida. Tuleks küsida, kes on need inimesed, kes võiksid teda soovitada.»
Illar Kaasik, Investment Agency partner
ärileht.ee
Tehnoloogia võidukäik ja automatiseerimise pealetungiga kaasnev “tavatöökohade” kadumine tõotab lähiaastail ka Eesti avalikku ruumi tuua arutelu tehnoloogilise arengu plusside ja miinuste üle. Ühelt poolt võimaldab sinikraeliste töökohtade vaikne, ent kindel kokkukuivatamine ühiskonnal luua suuremat lisandväärtust ja saavutada sellega kaasnevat keskmise heaolu kasvu. Teisalt võivad süsteemi hammasrataste vahele jäänud inimestest kergesti saada moodsa aja ludiid ehk masinalõhkujad.
18. sajandi Inglismaal alanud tööstusrevolutsiooni käigus lisandus vesirattale aurujõud ning leiutati uut tüüpi, senisest suurema tootlikkusega kangasteljed ja muidki kanga ja rõivaste tootmise masinaid. Otsustavalt vähenes oskuskäsitöö vajadus, kangastelgedel võis töötada peaaegu igaüks. Järsk muutus tehnoloogias mõjus traditsioonilistele kangakudujate kogukondadele šokina. Meeleheitel tööta jäänud töölised asusid ründama riidevabrikuid ja sepavasaratega lõhkuma uusi masinaid, leides nende kõrge tootlikkuse olevat töö kaotamise põhjuseks.
Ajalugu kordub teisel ja kõrgemal tasemel. Tesla Motorsi juhina tuntud Elon Musk räägib oma ettevõtte visiooni kirjeldades sellest, et lähitulevikus linnatänavatel liiklevad iseliikuvad autod tehakse nutirakenduse kaudu ka teistele kasutamiseks kättesaadavaks. Autod, mis 90-95% ajast seisavad kasutuseta, muutuvad omaniku jaoks tuluallikaks niisamuti nagu seda teeb investeeringuks soetatud üürikorter. 2020. aastaks on lubanud Nissani kontsern, et nende toodetud autod on Co2 emissiooni ja õnnetuste vabad (loe isesõitvad), sama visiooni kirjeldavad täna ka mitmed teised tuntud autotootjad nagu Volvo, BMW, Audi, rääkimata Google’st.
Kas isesõitev auto toob kaasa taksojuhi ameti kadumise? Tõenäoliselt küll, samuti võib arvata, et internetikaubandus saab sisse täiendava hoo, sest kauba kohaletoimetamine muutub odavamaks ja operatiivsemaks. Hiljuti teatas WalMart, et hakkab koostöös Uberiga pakkuma kauba kojutoomise teenust. Sisuliselt tähendab see, et lähitulevikus hakkavad kaduma töökohad taksonduses ja jaekaubanduses. Kas võib siis öelda, et tehnoloogiate areng teeb meid vaesemaks?
Levinud on mõtteviis, et inimkond suudab ette ennustada, kuidas uued tehnoloogiad vähendavad töökohti, samas ei suudeta ette näha, millisel moel uued tehnoloogiad neid loovad. Kindel on see, et ühiskonnad, mis rakendavad kõrgtehnoloogiaid teistest kiiremini, on edukamad ja rikkamad, suutes toota inimese kohta rohkem lisaväärtust.
Totaalne ümberõpe patsiga poisteks?
Kus aga üldse siis tekivad need uued ja oodatud töökohad? Kindlasti IT-sektoris, mis teenindab kõike seda, mida automatiseeritakse. Kindlasti ka teeninduses – erinevad hobid, tervisliku toitumisega seotud tegevused, meditsiinitehnoloogiad ja inimese tervise ning elueaga seonduv. Kuna uued tehnoloogiad muudavad aja ning ressursside kasutamise efektiivsemaks, jääb inimestel rohkem aega selleks, et tegeleda oma hobide ja huvialadega, õppida uusi erialasid jne, mis omakorda toob kaasa teatud toodete ja teenuste tarbimise kasvu. Kui võrrelda 1990. aasta kaubanduskeskust 2016. aasta omaga, siis esiteks on ta viimane kordades suurem ning näeme, et oluliselt on muutunud kaubagruppide struktuur. Oluliselt rohkem on spordi-, vabaaja, hobi-, lemmikloomade jne tooteid pakkuvaid ärisid. Kui mängid golfi, siis ostad oma hobiga tegelemiseks vajaliku spordiinventari - golfikoti, rauad ja draiverid, treeningvahendid, golfikäru, GPS kella, kaugusmõõdiku, vajadusel elektroonilisi abivahendeid, mis arendavad mängutehnikat jne. Terve tööstusharu toodab inventari ja vahendeid tarbija jaoks, luues sellega juurde uusi töökohti nii IT-valdkonnas kui tootvas tööstuses ja logistikasektoris.
Mõningatel juhtudel võib mahajäämus tehnoloogilises mõttes kujuneda kiiresti kaotuseks ka konkurentsivõime mõttes. Forbesi andmetel omas 2014. aastal maailmas internetile ligipääsu 3,2 miljardit inimest, 2020. aastaks prognoositakse 33% kasvu, mis toob kaasa e-kaubanduse mahtude kasvu. Ka Eest valitsus on pööranud tähelepanu sellele, et e-kaubanduse arengut tuleb toetada. Kuna tegemist on täna eeskätt tarbekaupade sektoris toimuva protsessiga, mis on piiriülese mõjuga, siis võime ühel hetkel avastada, et Eesti tarbija ostab olulise osa oma riideid, jalanõusid, spordivahendeid ja elektroonikat internetikaubamajadest nagu Ebay, Ali Baba, Sports Direct, Amazon, Otto või Wildberries. Eestile võib see tähendada kaotust nii töökohtade, investeeringute kui kõigelt sellelt laekuvate maksude osas.
Karjäär logistikas ja laonduses?
Tõenäoline ju on, et tulevikus pole enam vaja olemasolevas mahus töökohti jaekaubanduse valdkonnas, sest tarbija hakkab tegema üha rohkem oste nutitelefonist või tahvelarvutist ning töökohad liiguvad pigem uute äritegevustega seotud valdkondadesse, antud juhul siis IT, logistika ning laonduse sektorisse. Forbesi andmetel moodustas e-kaubanduse osakaal 2014. aastal Aasia piirkonnas 8,2%, Lääne-Euroopas 6,7% ning Põhja-Ameerikas 6,3%, 2018. aastaks prognoositavalt 18%, 10% ja 9%. Võib olla kindel, et taolised muutused toimuvad ka Eesti turul, lisaks võimaldab edukas e-kaubanduse areng laiendada meie ettevõtetel oma tegevust Eestist väljapoole. Heaks näiteks on Eesti ettevõte MarkIt, mis tänaseks müüb elektroonikakomponente 28-s riigis planeerides jõuda 2018. aastaks 100 milj. EUR käibeni. Hästi läbimõeldud ärimudel ja tasakaalukas ettevõtte areng on taganud Eesti ettevõttele edu väga konkurentsitihedal turul. E-kaubanduse arengu tulevikku usuvad ka investorid, näiteks traditsioonilise jaekaubanduse valdkonna ettevõtete turuväärtus on 7-8 kordne EBITDA, samas e-kaubanduse puhul on investorid nõus maksma kuni 40 kordset EBITDA-t (Damodarani andmetel).
Eesti on liikunud õiges suunas pidades IT-valdkonna arengut prioriteetseks. Uued tehnoloogiad vajavad erinevaid tarkvaralahendusi, nende arendusi ning hooldust, mis teeb IT-valdkonna töökohtade arvu kasvu paratamatuks. Iga muutus toob kaasa millegi lõpu, ent ka uue alguse – end laias maailmas digitiigrina esitleva Eesti jaoks saab võtmeküsimuseks tegelikult see, mis tempos ja tunnetega jõuab meie ühiskond ja inimesed nende muutustega argielu tasemel kaasas käia. Kui asi läheb isiklikuks, on not-in-my-backyard-efekt ju väga kiire tekkima ka töösuhete valdkonnas. Progressiga võitlevate masinalõhkujate liikumine pole ju midagi uut.
Maiken Mägi
Tööinspektsioon kontrollis suvel 81 tee-ehituse objekti, tuvastas 149 rikkumist ja tegi 23 ettekirjutust.
Maist septembrini tehtud sihtkontrolli käigus kontrollis tööinspektsioon 36 teedeehitusega tegelevat ehitusettevõtet ja 81 objekti. Kontrolli toimumise ajast ettevõtteid eelnevalt ei teavitatud.
Kokku tuvastati 149 rikkumist ning tehti 23 ettekirjutust. Inspektorid keelasid kolme töövahendi kasutamise ning peatasid töö neljal teedeehituse töömaal.
«Nägime kontrolli ajal sageli, et ohutusplaan on küll koostatud, aga selle järgimine igapäevaselt jätab tõsiselt soovida,» ütles inspektsiooni peadirektori asetäitja Apo Oja. Ta tõdes, et plaani pole vaja inspektorile, vaid selleks, et tööd saaks teha ohutult ja inimeste tervist säästvalt.
Oja lisas, et ka töölised ise peavad rohkem pöörama tähelepanu enda ja kolleegide turvalisusele. «Tööinspektorid pidid mitmel korral selgitama, miks on vaja kasutada isikukaitsevahendeid. Näiteks ei soovita suvisel ajal kanda kaitsejalatseid, mis võib aga paraku väga kurvalt lõppeda. Samuti on vajalik kiivri kandmine, kuna tavapärastele ohuteguritele lisaks ohustab teetöölisi ka liiklus. Mööduvate autode ratastelt võib lendu minna kive, mis halbade asjaolude kokkulangemisel võib tee-ehitajale tekitada raske vigastuse,» tõi ta välja.
Kontrolli fookuses olid ohutegurid, mis tulenevad teedeehituses kasutatavatest töövahenditest ja liiklusest. Samuti jälgiti, kuidas on maandatud tervist kahjustada võivaid riske, näiteks töö sundasendis, müra ja vibratsioon.
Sihtkontroll haaras kogu teedeehitust, seal hulgas sildade ja viaduktide ehitust. Kõikidel objektidel kontrolliti isikukaitsevahendite ja märguriietuse kandmist, töövahendite korrasolekut, esmaabi korraldust, töötajate olmetingimusi ning üldist töökorraldust.
Page 810 of 1608
