Articles
Toimetas:
Kristel Kossar
Tallinncity.ee vanemtoimetaja
Palusime karjäärinõustajal Tiina Saarel anda nõu tallinlannale, kes kurtis, et tööpäeviti on võimatu vajalikke eraasju ajada. «Väga paljud organisatsioonid on liikunud vabamate töösuhete poole, kus pole mitte ülemus - alluv suhe, vaid partnerite vaheline töösuhe,» rääkis Saar.
«Kõige keerulisem ongi selliste töödega, kus pole otseselt vahetustega töö - sest siis jääks ju mõned tööpäevad vabaks, ent samas nõutakse ranget kellast - kellani kohal olemist,» nentis Saar. « Kui see teie ettevõttes veel nii ei ole, siis soovitan arenguvestluse või mõne muu vestluse käigus teada anda juhile, et vajaksite töös suuremat paindlikkust kui kui oleks vaja kuus ca 2-3 tundi tööpäeva sees kulutada eraasjade ajamiseks (juuksur, arst, laste peod), kas ja kuidas oleks seda tööaega võimalik kompenseerida, tagasi teha,» soovitas ta.
«Kokkuvõttes on ju ikkagi eesmärgiks tulemuse saavutamine, mitte toolitundide istumine. Mõnele kontrollifriigist juhile piisab kui ta lihtsalt ette teab ja temaga on asjad läbi räägitud. Normaalsemad juhid ei tee sellest numbrit ja on aru saanud, et tulemuskokkulepped ja usalduspõhine lähenemine õigustab end ära. Vahel pole juht lihtsalt varem seda teemat teadvustanud ja piisab kui see korra läbi rääkida,» annab Saar nõu.
Toimetas: Kaja Koovit
ärileht.ee
Indrek Neivelt teeb ettepaneku seada eesmärgiks, et aastaks 2018, kui Eesti vabariik saab 100-aastaseks, oleks miinimumpalk Eestis 1000 eurot.
„Ma arvan, et väärtusahelas edasiliikumiseks ei ole paremat moodust kui surve ettevõtjaile,“ tõdes Neivelt Swedbanki privaatpanganduse ajakirjas Fookus.
Neivelti sõnutsi võiks 1000-euro tasemel miinimumpalga eesmärgi võtta kaubandus-tööstuskoja juhatus ning ettevõtjatele öeldaksegi sel juhul: „Tehke protsessid korda, juurige välja ebaefektiivsus, makske rohkem palka ja te näete, kuidas siseturg elavneb.“
Neivelti sõnul on Eesti üks probleeme liigne keskendumine raamatupidamislikule juhtimisele. „Tasakaalus eelarve on tähtis, aga sama tähtsad on ka inimlikud väärtused,“ tõdeb ta.
Neivelti sõnutsi muretsevad Soome ja Rootsi inimesed selle pärast, et inimesed oma sissetulekuga ära elaksid, kuid meil keegi väga sellest ei räägi, et miinimumpalk võiks olla selline summa, millega saab pere ära toita. Aga selle üle võiks Neivelti kinnitusel arutada. „Pealegi on ebaeetiline võtta miinimumpalgalt tulumaksu,“ märkis ta.
Kelli Seiton
Valitsus kiitis eile avalikkuses kirgi kütva töövõimetoetuse seaduse eelnõu heaks ja saatis edasi riigikokku. Valdkonna inimesed aga leiavad, et 180 miljonit eurot Euroopa fondide raha kulutatakse valele asjale. Juhime tähelepanu reformi neljale kriitikat saanud aspektile.
Hindav riik?
Üks töövõimereformi küsitav aspekt on see, kuidas töövõimet hindama hakatakse. Sotsiaalkindlustusameti asemel tehakse seda nüüd töötukassas, kus töövõime hinnang kujuneb kahe hindamise koostöös. Esiteks paneb arst inimese terviseandmed kokku hinnatava täidetud ankeediga, kus too ise oma töövõimet hindab. Näiteks peab ankeedis määrama oma võimet tõsta ja liigutada pooleliitrist vedelikuga täidetud anumat. Kui saadud infost ei piisa, võib arst inimese ka visiidile kutsuda. Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuuse sõnul võiks visiiti vajada umbes 20% inimesi. Arsti hinnang läheb töötukassa juhtumikorraldajale, kes inimesega lõpuks ka näost näkku kohtub, saadud andmete ja vestluse põhjal lõpliku töövõime määrab ning edasisi tegevusi planeerib. „Täna määratakse inimesele protsent ja keegi ei vaata, mis edasi saab,” märkis Kuuse.
Loe edasi, kuidas töövõimet hindama hakatakse ja milline on kriitika reformile.
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
Statistika näitab, et just esimesel tööaastal juhtub kõige rohkem õnnetusi - noortel pole esialgu kogemusi ja neil puudub ohutaju, samas on suur soov ennast tõestada ja pingutada.
Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Meeli Miidla-Vanatalu sõnul ei tohiks noori tööle võttes omapäi jätta.
Töötamise eelduseks peaks olema töölepingu sõlmimine, see aitab hilisemaid pahandusi ära hoida.
Pahatihti juhtub aga, et tööle minnakse sõbra vahendusel põhimõttel, et «teeme natuke midagi ja raha lubati ka».
Tehaksegi, aga kui tuleb aeg palka saada, selgub, et seda pole kellegi käest küsida. Miidla-Vanatalu sõnul kerkib siis küsimus, kes korraldas ja kes vastutab, ning sageli on seda tagantjärele raske leida.
«On kaks eri asja, kas laps läheb vabal tahtel korraks naabrile abiks, nii et ta võib soovi korral ära tulla. Või on töö korraldatud nii, et on teada, et plats tuleb maasikatest tühjaks korjata kindlaks ajaks ning saagi eest, mis maha müüakse, saab keegi tulu. Siis võib rääkida juba töösuhtest ja tuleks sõlmida tööleping,» selgitab ametnik.
Korrektne tööleping
Lepinguid, mille alusel tööd tehakse, on erinevaid, kuid seadusega kehtestatud tööaja piirangutest tuleb igal juhul kinni pidada, olgu siis tegu töölepingu, töövõtu- või käsunduslepinguga.
Kuni 14-aastase tööaeg ei tohi kesta üle nelja tunni päevas, vanematel alaealistel kuni kuus tundi.
Lisaks on alla 14-aastastel keelatud käsitsi tõsta või vedada raskusi. See tähendab, et nad ei tohi näiteks maasikakaste tõsta, kuna sellega võidakse kahjustada tervist.
«Keegi ei keela lastel töötegemist ära, aga on oluline vahe, kas laps teeb tööd oma kodus või osutab kellelegi teenust ehk täidab tellimust. Kui ma kodus lubangi lapse muruniidukiga tööle, siis ma ju jälgin teda kogu aeg. Aga kuidas saab panna alaealise trimmeriga töötama, kui on teada, kui ohtlik see on, eriti kui ei kanta õigeid jalatseid ja ohutusprille?» küsib Miidla-Vanatalu.
Eraldi probleem on alaealistega sõlmitud töövõtu- ja käsunduslepingud, mis ei taga samu õigusi kui tööleping. Nende puhul pole tagatud ka töötasu alammäär.
Tänapäeva vajaduste ja võimaluste juures on lapsel suur soov veidi taskuraha teenida ja ollakse nõus kõigega.
Teda ei huvita, kas ja milline tööleping temaga sõlmitakse. Siin tulebki mängu lapsevanem, kes on lausa seaduse järgi kohustatud oma lapse eest seisma.
Tema vastutab oma lapse eest kuni täisealiseks saamiseni ja peab teadma, mida ja millistel tingimustel laps parasjagu teeb.
Töövõtu- ja käsundusleping sõlmitakse mingi teenuse osutamiseks. Kuidas aga üldse saab alaealisega sõlmida lepingut teenuse osutamiseks? Valida ega alkoholi osta ta ju ei tohi.
Miidla-Vanatalu sõnul sõlmivadki tööandjad selliseid lepinguid, et vabaneda vastutusest. Järelikult vastutab ka töökeskkonna eest sel juhul lapsevanem üksinda.
Lausa kummaliselt töötavad suvel paljud jäätisemüüjad. Oleme kõik näinud, kuidas väikesed lapsed rannas kuuma päikese käes jäätisekastidega ringi jooksevad.
Tööinspektsioon on välja selgitanud, et enamasti on tööandjaks lapsevanem, kes hommikul oma võsukesele kasti jäätist välja ostab. Laps müüb jäätise teatud vaheltkasuga edasi ja teenib nii oma taskuraha. Sel juhul andis töövahendi ja kauba ning saatis lapse tööle lapsevanem, mitte keegi teine.
Vahel saadetakse raha eest tööle isegi üheksa-kümne aasta vanused. Tööinspektsioon seda õigeks ei pea, eriti kui nad müüvad midagi sularaha eest, sest siis on nad eriti ohustatud.
Miidla-Vanatalu arvates on noorel paras aeg tööle asuda 15-aastaselt, kuid palju sõltub konkreetsest noorest ja töö iseloomust.
Kõige tõsisem teema on tööõnnetused. Kui varasematel aastatel registreeris tööinspektsioon üheksa kuni kümme alaealistega juhtunud õnnetust aastas, siis mullu oli neid kaks korda rohkem ehk 19. Osaliselt on see tingitud teadlikkuse kasvust – tööandjad sõlmivad nüüd noortega rohkem töölepinguid ja sel juhul on neil kohustus õnnetustest teatada.
Tegelikult on see Miidla-Vanatalu sõnul jäämäe tipp, sest arvesse pole võetud muude lepingutega või hoopis mustalt ehk ümbrikupalga eest töötavaid alaealisi, keda on ka üksjagu.
Lapsed ei tohi teha liiga rasket tööd, neil peavad olema korralikud töörõivad ja nad peavad saama tööpäeva jooksul piisavalt puhata, töötagu nad siis mistahes lepinguga või ilma, kodus või võõra juures, paneb ta südamele. Vastutab selle eest igal juhul lapsevanem.
Malevasse palju soovijaid
Üks turvalisemaid kohti, kuhu laps suveks tööleiba maitsma saata, on õpilasmalev, kinnitab selle juht Maarja Saavik.
Tänavu saab malevas tööd tuhatkond noort; soovijaid, kes oma ankeedi saatsid, oli 2500. Põhilised tööd, mida tehakse, on heakorratööd, kauba väljapanemine kauplustes, tubade koristamine majutusasutustes ja toidu pakkumine Statoili teenindusjaamades.
Saaviku sõnul sõlmitakse kõigi malevlastega korrektne tööleping, tööandja teavitab tööohutusreeglitest ja juhendab noori töö käigus.
«Anname töid, mis lastele jõukohased ja lubatud, ning järgime kõiki seadusi,» lubab ta.
Nädala pärast ehk 9. juunil alustavad esimesed rühmad ja siis toimub malevasuve pidulik avamine. Vahetus kestab linnarühmades kaks ja maal kolm nädalat ning lapsed saavad töö eest palka.
Tööõnnetused
• Eelmisel aastal kukkus maja katuse värvimisel 17-aastane Jaan (nimi muudetud) umbes 2,5 m kõrguselt alla peaga vastu kivi.
• Majaomaniku seletuse järgi oli ta katuse värvimise vajadusest rääkinud oma naabrimehe Antsuga. Mingit lepingut selleks tööks ei sõlmitud. Ants läkski katust värvima ja talle tuli abiks sõber Jaan. Kumbki katusel olnud meestest tööohutusnõudeid ei järginud ja tagajärjeks oli raske õnnetus.
• 2011. aastal sai 17-aastane noormees surma kaevetöödel tekkinud pinnasevaringus, sest eiras tööohutusnõudeid.
• 2010. aasta suvel vigastas 16-aastane tüdruk ennast õnnetult kõplaga, sest oli jätnud kõpla teraga ülespoole – tagajärjeks raske vigastus.
• Samal aastal juhtus tööõnnetus õpilasmalevas kivide korjamisel, kui üks malevlane tõstis kive kopa sisse ja teise malevlase visatud kivi veeres talle sõrme peale – tagajärjeks luumurd.
• 2010. aastal sai vigastada 15-aastane tüdruk, kes muru niites sõitis niidukiga oma varvastest üle.
Allikas: tööinspektsioon
Tarbija24»Töö
Autor:
Sirje Niitra
Teele Tammeorg
Võrdõigusvoliniku poole pöördutakse järjest rohkem, põhimure on lapse kõrvalt tööle tulek.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse jõustumisest möödus tänavu kümme aastat, ent naiste ja meeste võimaluste vahel haigutab endiselt kuristik, mis ei taha kuidagi kahaneda. „Kui vaadata erinevaid meeste ja naiste heaolu näitajaid, siis tõesti suurte näitajate puhul me ei saa öelda, et on olnud edasiminekut – et sooline palgalõhe mingitel aastatel kahaneb, et tervisenäitajad paranevad ja lõhe seal väheneb,” nentis võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper. „Selliseid asju tõesti välja tuua ei saa.”
Loe edasi ja saad teada, kuidas hakatakse häbimärgistama tööandjaid, kes soolist diskrimineerimist harrastavad.
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
Page 1030 of 1608
