Articles
Terhi Pääskylä-Malmström
Eestlased ei lähe põhjanaabri juurde kriminaalset elu elama või sotsiaaltoetusi nautima
Just sel kuul on Soome meedias aktiivselt polemiseeritud võõrtööliste, eelkõige eestlaste teemal. Kõigepealt kritiseeris põlissoomlaste partei eurokandidaat Jussi Halla-aho sotsiaaltoetusi, mida makstakse Soome riigikassast Soomes töötavatele eestlastele ja nende Eestis elavatele peredele. Sõna võttis ka partei esimees Timo Soini, kes küll rõhutas töötingimuste ja palkade võrdsusele soomlaste omadega, kuigi arvas, et erisoodustusi ei peaks saama need, kes nende rahastamises ei osale. President Toomas Hendrik Ilves kaitses oma kaasmaalasi ja tuletas meelde, et võõrtöölisedki maksavad Soomes makse.
Vestlesin sel teemal Helsingist pärit eesti keele tõlgi Mikko Haapaneniga, kes tunneb põhjanaabri juures tööl käivate eestlaste eluolu läbi ja lõhki. Tema töögraafik täitub nii arsti vastuvõttudest ja argistest kohtumistest tööhõiveameti esindajatega kui ka raskemat sorti kohtu- ja kriminaalasjadest. Sõltumata kurbadestki inimsaatustest, millega Haapanen oma tööl kokku puutub, on ta veendunud, et eestlased ei lähe põhjanaabri juurde kriminaalset elu elama või sotsiaaltoetusi nautima, vaid omakasupüüdmatult rasket tööd rabama.
Enamasti ei tea Soome saabujad neile kuuluvast abirahast midagi. Tegelikkuses võib neil olla õigus sadadele eurodele kuus näiteks Eestis elavatele järeltulijatele makstavate lastetoetuste näol. Võõras riigis sotsiaaltoetuse taotlemine on siiski paras pähkel ja Haapaneni sõnul vajab üks tavaline võõrtööline alguses abikätt ka lihtsamateski asjades.
Näiteks elukoha registreerimine on Soomes üpris keeruline, pealegi ei pruugi ametnikud igat ühismajutust elamiskõlbulikuks pidada. Ka pangakonto avamisega kaasnevad tihti üllatavad probleemid: pank võib nõuda näiteks töö- ja palgatõendeid või Soome ID-kaarti, mis on päris kallis ja ei kehti isegi reisidokumendina. Ehkki palka võib tänapäeval maksta ka välismaa kontole, vajatakse Soome kontot ikka veebipanga paroolide kättesaamiseks. Nendeta ei õnnestu asjaajamine näiteks Kela ehk pensioniameti e-teeninduses.
Ametlike andmete järgi elab Soomes umbes 40 000 eestlast, aga tegelikkuses võib neid olla juba pea 100 000. Mis saab, kui nad kõik hakkavad Soome riigi käest sotsiaaltoetusi nõudma? Kas põlissoomlastel on siiski õigus? Kas eestlastest võõrtöölised teevad Soome vaeseks?
Haapanen siiski nii ei arva: „Kui maksud makstakse Soome, ei näe ma mingit põhjust, miks riik peaks meile suureks abiks olevate võõrtööliste toetusi eirama. Soomele on siin töötavatest eestlastest nii palju kasu, et ega me kahjumisse ei jää.”
Ühest suvalisest ehitusest möödudes on temaga lihtne nõustuda: kuidas meie majad küll eestlasteta kerkiksid? Ja kes mind eestlastest bussijuhtide asemel küll kesklinnast koju sõidutaks?
Töökohta kaotada ei taha
Enamikul Soomes elavatel ja töötavatel eestlastel läheb hästi ning nad saavad palka nagu kord ja kohus. Probleemide puhul ei teata siiski tingimata, kuidas ja kelle poole pöörduda. Üldjuhul oskavad eestlased küll ametiühingutega liituda, aga kui tööl tekivad lahkarvamused, ei tihka nad ühinguga ühendust võtta. Kardetakse, et jäädakse tööst ilma, sest ka uusi tulijaid on jalaga segada.
Kui oma õiguste eest võitlevale töötajale kinga antakse ja ta asemele kohe uus eestlane palgatakse, on tegemist diskrimineerimisega, ning viimasel ajal on esimesed vaprad eestlased tööl toimunust Soome politseid teavitanud. Siiski on tavaline, et probleemolukorras n-ö lihtsalt kannatatakse ära. Peaasi, et palk laekub. Pealegi pole uut töökohta lihtne leida. Suur osa võõrtöölisi tuleb Soome tuttavate kaudu, aga kui on vaja uut töökohta, ollakse hädas.
Paljud sinisilmsed tulijad jätavad ka vajaliku taustauuringu tegemata arvates, et Soome tööandjaga on nagunii kõik korras. Soome firmad on väga osavad manipuleerijad. Näiteks koristusala ettevõtted pakuvad Haapaneni sõnul tihti osaajalist nn null-lepingut, mille alusel on lubatud ka täiesti töökohustusteta nädalad.
Tavaline on panna ka 20 aastat koristajana töötanud inimene praktikandi koha pealt alustama. Seetõttu on palgakulu miinimumis, kuigi töökohustused staažika töötaja omadest ei erine. Kaval, kas pole?
Eestlased omavahel ei suhtle, kui nad just väga lähedased pole. Kaasmaalast ei hakata ka probleemolukorras kaitsma, sest kardetakse tööandja sanktsioone.
Siin ongi näha Soome ja Eesti töökultuuride vist kõige suurem erinevus: seal, kus eestlased ülemuste ees kummardavad ning isegi keset puhkust nurisemata tööle naasevad, avaldavad soomlased probleemide tekkides ühiselt kõva häälega meelt ja hakkavad vajadusel streikima. Aga miks ka mitte? Soome seadus kaitseb eelkõige töötajat.
Soomlased jäävad tööta?
Põlissoomlaste Halla-aho kritiseeris oma sõnavõtus ka üldisemalt piiri tagant tulevat odavtööjõudu, mis viivat soomlaste töötuseni. Ilmselt ei teadnud ta, et väikesepalgalistel aladel pole Soomes piisavalt tööjõudu. „Soomlastest koristajaid lihtsalt pole,” märgib ka Mikko Haapanen. „Pealegi on meil miljon üle 65-aastast, kes vananevad ja vajavad hooldusõdede abi.”
Olukord on ideaalist siiski kaugel. Soomlastele on siin töötavatest eestlastest ilmselgelt kasu, aga mis saab eestlastest endist ja nende kodumaast?
Senikaua on lugeda kurbi lugusid ka eraldi elavatest rikutud peredest, kus isa, ema või mõlemad teenivad elatist teisel pool Soome lahte. Väikesele lapsele piisab mõnest nädalast, et vanematest võõranduda.
Siiski, nagu Mikko Haapanen rõhutab, elatakse Soomes üldiselt rahulolevalt, seaduskuulekalt ja tagasihoidlikult. Suur osa teenitud palgast saadetakse Eestisse ja kui seadusest kõrvale kaldutakse, on tegemist peaasjalikult kergete kuritegudega.
Kõigest hoolimata on eestlaste maine visa püsima. Soome meediat huvitavad peamiselt lõunanaabri passiga roolijoodikud ja kullapoe röövijad. Kui soomlase keldriuks ühel hommikul irvitab, on kahtlus kerge tulema: nähti ju kõrvaltänaval eile Eesti numbrimärgiga autot. Haapaneni austus eestlaste vastu on siiski vankumatu: „Ma tõesti imetlen meie vennasrahvast. Neil on meeletu töömotivatsioon ja nad on tõelised ellujääjad, kes ei anna alla isegi siis, kui asjad hakkavad kiiva kiskuma. Ikka aetakse kõik korda ja alustatakse otsast peale.”
Raske on temaga mitte nõustuda.
Seoses hiljuti meedias kajastatud juhtumiga Soomes vältimatut arstiabi vajanud ravikindlustamata eestlasega, uuris Tarbija24 haigekassalt, kuidas peaksid periooditi välismaal töötavad inimesed oma tervist kindlustama.
Möödunud nädalal kajastas Eesti meedia juhtumit, kus eestlasest ehitaja vajas Soomes infarkti tagajärjel vältimatut arstiabi. Paraku polnud mees aga ravikindlustatud ja alustas seetõttu raviarvete tasumise üle hiljem kohtuteed haigekassaga.
Haigekassa välissuhete osakonna assistent Kadri Eisenschmidt selgitas, et Euroopa Liidus kehtivad isiku suhtes tavaliselt selle riigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid, kus ta töötab.
Seega peabki inimene kõigepealt uurima, millised tingimused peavad olema täidetud kindlustuse saamiseks ja milliseid toiminguid ta kindlustuse saamiseks ise tegema peab (vastupidiselt Eestis kehtivale korrale peab isik tihti endale ise kindlustust taotlema). Kui ta oma töökohariigis ei täida kõiki tingimusi, mis on vajalikud kindlustuse saamiseks, peaks ta tegema endale erakindlustuse.
Eisenschmidt nentis, et Eesti haigekassa ei ole pädev kommenteerima Soome seadusandlust ega oska jagada informatsiooni selle kohta, kuidas saada Soomes töötades ravikindlustust.
«Üldjoontes teame, et Soome puhul hakkab sotsiaalkindlustussüsteem kehtima vähemalt 4 kuu pikkusest töölepingust alates. Kui tekib olukord, kus eelmise töösuhte kaudu kehtinud ravikindlustus lõppeb ja uue töösuhte kaudu veel ravikindlustus ei kehti, tasub mõelda eraravikindlustuse võimalustele,» selgitas ta. Eestikeelset infot Soome sotsiaalkindlustussüsteemi kohta leiab siit.
Eisenschmidt tõdes, et juhtumite hulk, kus haigekassa peab esitama välismaal vältimatut arstiabi saanule nõude, pigem kasvab. Nende nõuete hulk jääb esialgu veel alla 100. Isikuid on aga veelgi vähem, kuna ühe isiku kohta võib saabuda mitu arvet. «Arvestades, et teiste ELi liikmesriikide poolt Eesti Haigekassale esitatud arveid on tuhandetes, siis nõuete arv ei ole suur,» lisas ta.
Enamlevinud riigid, kus kindlustamata ELi ravikindlustuskaarti kasutatakse on Saksamaa, Soome, Rootsi, Hispaania.
Tarbija24»Tervis
Toimetaja:
Liis Velsker
Kristiina Viiron
Arvesse läheb nõutava aine hinne, lõputunnistuse keskmine hinne või sisseastumiseksam.
Neile, kes lõpetasid gümnaasiumi ajal, mil riigieksameid veel ei tehtud, või on keskharidust tõendava tunnistuse saanud kutsekoolist, ei pea kõrgkooli tasuta kohad sõltuvalt erialast püüdmatuks jääma. Kui riigieksami tulemust ei ole ette näidata, küsivad koolid vajalikus aines lõputunnistusele saadud hinnet või lõputunnistuse keskmist hinnet. Samuti on erialasid, millele õppima asumine sõltub täielikult sisseastumiseksami tulemusest. Iga meie riiklik kõrgkool pakub ka töötavale täiskasvanule mõeldud nn kaugõpet, kus sessidel käiakse kord kuus või harvemgi ning põhirõhk on iseseisvalt õppimisel. Täiskoormusel õppetöö kaugõppes on tasuta ning kaugõppe tudengile laienevad kõik üliõpilasele mõeldud õigused ja sotsiaalsed garantiid.
Tartu ülikooli vastuvõtu peaspetsialist Kaja Karo ütles, et nende ülikooli kaugõppesse ehk avatud ülikooli õppesse tulija saab küll ka riigieksami alusel teatud erialadele õppima asuda, aga selle olemasolu ülikool ei eelda.
Näiteks soovides hakata õppima Tartu ülikooli avatud ülikooli õppes eripedagoogikat, kus on tänavu 20 õppekohta, kujuneb pingerida eesti keele ja matemaatika riigieksami tulemuse või lõputunnistusel oleva hinde järgi (kummagi osakaal on 25%) ning 50% ulatuses motivatsioonikirja alusel.
Soovides aga sisse saada Tartu ülikooli Pärnu kolledžisse turismi- ja hotelliettevõtlusse (24 õppekohta), tuleb teha neljast osast koosnev kirjalik sisseastumiseksam, mille paremusjärjestus ongi õppima pääsemise alus.
Vastuvõtueksam
Tallinna ülikooli kaugõppesse ehk tsükliõppesse sissesaamisel ei ole samuti riigieksamite olemasolu nõutav. Ja kuigi kooli koduleheküljelt võib esmapilgul välja lugeda, et paljudele erialadele, sh tsükliõppesse õppima pääsemise tingimuseks on riigieksam, siis paljude erialade lähema tutvustuse juurde on märgitud, et „kandidaadid, kes ei ole sooritanud riigieksameid, saavad kõrghariduse esimese astme õppekavadele kandideerides vastuvõtupalli 100% ulatuses vastuvõtueksami tulemusest”.
Tallinna ülikoolis saab tsükliõppes õppida näiteks klassiõpetajaks (20 kohta), kehakultuuri (20 kohta) ja sotsiaaltööd (50 kohta).
Eesti maaülikoolis saab kaugõppes õppida kahel õppekaval: maamajanduslik ettevõtlus ja finantsjuhtimine ning tehnika ja tehnoloogia. Puuduolev riigieksam asendatakse lõputunnistuse keskmise hinde või vastuvõtukatsega.
Kõigis kolmes eelnimetatud koolis koostatakse kaugõppesse pürgijatest ja päevase õppe tudengikandidaatidest eraldi pingeread. Teisiti talitab Tallinna tehnikaülikool, kus erialadele, millel pakutakse nii kaugõpet kui ka statsionaarset õpet, kandideeritakse samas pingereas.
Kaugõppes saab TTÜ-s õppida näiteks elektrotehnikat ja halduskorraldust. Kui riigieksamit ei ole, tuleb teha sisseastumiskatse.
Helve Toomla, jurist
Töötan lasteaias. Õpetajatel on kohustus läbida viie aasta jooksul 160 tunni ulatuses täienduskoolitusi.
Hiljuti teatas juhtkond, et kui täiendkoolituse on leidnud ja õpetajale välja pakkunud asutus, siis hoolitseb juhtkond õppimise ajal töötajale asendaja leidmise eest. Kui aga töötaja leiab ise tööalase täienduskoolituse, siis on õppimise ajaks asendaja leidmine tema enda asi, juhtkond sellega ei tegele. On see õige?
Juhtkond eksib. Töötaja asendamise eest peab hoolitsema tööandja. Seda olenemata sellest, mis põhjusel töötaja töölt puudub. Koolituse ajal asendamine ei sõltu sellest, kelle algatusel õppima minnakse. Töötaja võib küll aidata asendajat leida, kuid nõuda seda temalt ei saa.
Saada oma tööalane küsimus: This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
«Kas kaugtöö korral on töötaja töö- ja puhkeaja arvestamine kohustuslik?» küsib lugeja.
Vastab tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni tööinspektor-jurist Kaia Taal.
Töölepingu seaduse (TLS) § 6 lg 4 sätestab, et kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja teeb tööd, mida tavapäraselt tehakse tööandja ettevõttes, väljaspool töö tegemise kohta, sealhulgas töötaja elukohas (kaugtöö), peab tööandja teatama töötajale, et töökohustusi täidetakse kaugtööna. Kokkulepet eeldatakse kirjalikus vormis.
Kuigi kokkulepitud töötamise koht erineb kaugtöö puhul tavapärasest, allub siiski ka kaugtöövormi korral töötaja tööandja juhtimisele ja kontrollile ning tööandja on kohustatud TLS § 28 lg 2 p 4 alusel pidama tööajaarvestust. Sealhulgas peab tööandja ka kaugtöö puhul arvestama töötaja töö- ja puhkeaega ning töötaja peab kinni pidama kokkulepitud tööajast, puhkepausidest ja –ajast.
Tarbija24»Lugeja küsib
Toimetaja:
Piret Lakson
Page 1032 of 1608
