Articles
Sotsiaalkindlustusamet arvutas Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava tulu ja vanemahüvitise maksimaalse suuruse perioodiks 1. jaanuar - 31. detsember 2014. Arvutused tehti 2012. aasta isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa keskmise suuruse alusel.
· 2014. aasta Eesti keskmiseks sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruseks kinnitati 792,75 eurot;
· 2014. aasta ühe kalendrikuu vanemahüvitise maksimaalseks suuruseks kinnitati 2378,25 eurot
Pressiteade
23. aprill 2013
Lugeja küsib: Kas ma võin nõuda, et tööandja maksaks mulle töötasu sularahas?
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Anne Pärnat:
Töölepingu seadus § 33 lg 4 alusel peab tööandja kandma töötaja töötasu ja muu tasu töötaja määratud pangakontole, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Seega töölepingu seadus ei välista võimalust maksta töötasu sularahas, kuid seda vaid juhul, kui töötaja otseselt avaldab soovi töötasu saamiseks sularahas ja tööandja on sellega nõus.
Sellisel juhul on soovitav kokku leppida ka koht, kus töötaja sularaha kätte saab. Kokkulepe töötasu maksmise kohta sularahas tuleb fikseerida töölepingus.
ERIK KALDA
Naistöötaja, kes sai kaks aastat tagasi Narva karjääris tööõnnetuses raskelt vigastada, suutis riigikohut veenda, et kaks alama astme kohut on eksinud, kui leidsid, et ta oli oma vigastustes ise süüdi.
See juhtus 2010. aasta 25. märtsil Narva karjääri Viivikonna laadimiskompleksis. Seal vagunite täitmise ning põlevkiviproovide võtmisega tegelnud Diana avastas ühtäkki, et põlevkivi proovivõtumasin on katki. Naine pöördus lukksepa poole, kellega koos nad avasid masina trumli ülemise luugi ning märkasid, et põlevkivitükid olid ummistanud varbresti. Kui lukksepp resti eemaldas ning Diana hakkas käega ummistus puhastama, kukkus naise käele vasarpurusti. Tagajärjeks oli käeluu hulgimurd.
Nõuab 21 000 eurot
Kannatanu esitas Eesti Energia Kaevanduste vastu hagi, leides, et õnnetuse põhjustas tööandjapoolne ebapiisav väljaõpe.
Hageja leidis, et tööõnnetuse toimumises oli süüdi Eesti Energia Kaevandused, sest töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peab tööandja tagama töötervishoiu- ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras ning tööandja peab tagama töövahendi kasutamiseks väljaõppe ja ohutusalase juhendamise.
Vigastada saanud naine nõudis, et kaevanduskontsern maksaks talle kahju korvamiseks ligi 21 000 eurot.
Eesti Energia Kaevandused hagi ei tunnistanud, teatades, et Diana oli läbinud vajalikud ohutusalased juhendamised nii laadijana kui proovivõtjana.
“Tööõnnetuses oli süüdi hageja ja õnnetuse asjaolud olid fikseeritud tööõnnetuse raportis. Hageja täitis tööülesannet, mis ei kuulunud tema töökohustuste hulka,” leidis kaevanduskontsern oma kohtule esitatud seisukohas, lisades, et seadet puhastama asudes eiras Diana kehtestatud tööohutusnõudeid.
Kontsern viitas võlaõigusseadusele, mille kohaselt tuleb kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada juhul, kui kahju tekitaja on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse alusel. “Hagist ei selgu tööandja õigusvastane tegu, põhjuslik seos kahju ja tööandja teo vahel ning tööandja süü kahju tekitamises,” leidis Eesti Energia Kaevandused.
Nii Viru maakohus kui Tartu ringkonnakohus asusid kaevanduskontserni poolele ja leidsid, et hagi on põhjendamata.
Väljavõte kohtuotsusest: “Maakohus leidis, et iseenesest oli õige tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes toodud järeldus, et ohutusalane juhendamine peab hõlmama teavet ohtude ja ohuolukordade kohta, mis kaasnevad või võivad kaasneda töövahendi kasutamisega, ja selle kasutamisest saadud kogemusi. Maakohus oli siiski seisukohal, et mitte üheski ohutusjuhendis ei ole võimalik ette näha ega juhendada töötajat juhtudeks, kui töötaja on ise raskelt hooletu.”
Vastutuse välistaks enda tahtlik vigastamine
Ent riigikohus, kuhu Diana lõpuks oma kaebusega jõudis, oli teist meelt.
Riigikohtu arvates leidsid alamad kohtud ekslikult, et hagi tuleb jätta rahuldamata selle tõttu, et hageja enda hooletu tegevus välistab kostja vastutuse. Riigikohus on juba varasemates lahendites öelnud, et hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitise suuruse määramisel.
Kõrgem kohus leidis, et Eesti Energia Kaevanduste vastutus juhtunu eest oleks välistatud vaid juhul, kui Diana oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse. Ja lisas, et juhul, kui naine ei tahtnud ennast ise vigastada, on ettevõte siiski põhjustanud Diana kehavigastuse, “sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel”.
Riigikohtu selgituse kohaselt tähendab see, et töövõtja ei pea tööandja vastutusele võtmiseks tõendama, et viimane rikkus tööohutuse nõudeid. “Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada /…/, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu,” väitis riigikohus.
Riigikohus tühistas Tartu ringkonnakohtu otsuse, millega jäeti Diana kaebus rahuldamata, ning saatis asja kohtule uueks läbivaatuseks tagasi.
Iga aastaga esitatakse soolise võrdõiguslikkuse voliniku kantseleile üha enam kaebusi soolise diskrimineerimise kohta palga maksmisel, peamiselt torkavad silma just juhtumid, kus ebavõrdselt koheldakse naisi seoses lapsevanemaks olemisega.
Kui 2010. aastal laekus palgas soolise diskrimineerimise kohta kaebusi 40, 2011. aastal 45, siis möödunud aastal juba 61.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper märkis, et praktikas on olulisel kohal sellised juhtumid, kus naise ebavõrdne kohtlemine tasustamisel on aset leidnud seoses naise lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustustega.
«Näiteks kahandatakse naise töötasu pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist või ei taga tööandja töötajale samaväärset tööd kui enne puhkust. Ka madalama järgu töö pakkumine pärast lapsepuhkust viib selleni, et naine kaotab palgas üksnes seetõttu, et ta on saanud emaks ning hoolitsenud lapse eest. See on seaduse silmis sooline diskrimineerimine,» ütles Sepper.
Ka ebavõrdse töötasustamise juhtumid on seotud just lapsehoolduspuhkusel viibimisega.
Juhtumite lahendamiseks kontakteerub Sepper tavaliselt väidetava diskrimineerijaga ning too viib oma tegevuse kooskõlla seadusega. Samuti võib volinik anda oma arvamuse, kas on toimunud diskrimineerimine ja avalikustab diskrimineerija nime. Veel võib volinik aidata inimesel pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.
«Lähiajast on voliniku kantseleis mitu positiivset näidet, kus inimestele on hüvitatud diskrimineerimisega tekitatud kahju,» ütles Sepper, tuues esile näiteks PRIA kaasuse. Mitmes asjas on vaidlused pooleli.
Lähiaastatel on Sepperi sõnul eesmärk tõhustada diskrimineeritute õiguskaitset ning teisalt anda tööandjatele märku, et diskrimineerimine ei ole lubatud ning õiguste rikkumisega kaasnevad tõsised tagajärjed.
«Juba alanud ettevõtmise raames tegutsetakse selle nimel, et tekiks kohtupraktikat soolise diskrimineerimise asjades. Selleks on volinikul võimalus ja tänu Norra kuningriigile rahalised vahendid korraldada õiguspoliitiliselt olulistes juhtumites õigusabi andmine, kohtusse pöördumine ning teha oma õiguste eest seismine kannatanule võimalikult lihtsaks ja odavaks,» lisas soolise võrdõiguslikkuse volinik.
Sepperi sõnul on tööandjad erinevad: «On tööandjaid, kes püüavad seadust järgida ning rikkumiste korral viivad oma praktika kooskõlla kehtiva õigusega. Kahjuks on ka teistsuguseid näiteid, sh avaliku sektori asutuste ja tuntud kaubamärkidega opereerivate suurfirmade seas, kes ei mõista oma eksimuste sisu ning ei soovi muuta oma personalipoliitikat.»
See, et (endised) põlevkivikaevanduste töötajad on üha rohkem hakanud vigastuste või kutsehaiguste pärast kohtusse pöörduma, on eelmisel aastakümnel hoo sisse saanud tava. Küllap on siin põhjus nii seadusandluse ja kohtupraktika arengus kui ka konkreetsete juhtumite lahendites. Aga muidugi on asi ka inimeste endi julguse ja teadlikkuse kasvus. Ning ekskaevurid on hüvitisi välja võidelnud, tõestades, et nende ihuhädades on süüdi endine tööandja.
Me ei tea, kui palju on kaevanduskontsern nõustunud nii-öelda kohtuväliselt endistele töötajatele nende tervisekahju kompenseerima, kuid teame, et kohtulugude puhul ettevõte end tavaliselt vastutavaks ei pea. Tavaliselt ongi käinud vaidlus selle üle, kas töötaja rikkus ohutuseeskirja (vigastuste puhul) ning kas hageja on suutnud tõestada tööandja vastutust (püsiva terviserikke või kutsehaiguse puhul).
Tänases lehes kirjeldatud kohtulugu, kus töötaja sai trauma, kuna eiras nõudeid, lõpeb aga riigikohtu tõdemusega: see, et töötaja rikkus nõudeid, ei tähenda, et tööandja ei pea vastutama inimesele tekitatud kahju eest. Loogika on selles, et seadmed ning töökeskkond, kus see juhtus, kuuluvad ettevõttele ning seetõttu ei saa Eesti Energia Kaevandused eemalduda vastutusest vaatamata sellele, et töötaja ei järginud reegleid.
Selline praktika seab hoopis uude valgusesse tööandja seniarvatud vastutuse piirid. See omakorda ei tähenda aga midagi muud kui ettevõtete suurema tähelepanu osutamist tööohutusele.
Page 1106 of 1608
