Articles
Lugeja küsib:
"Töötan täistööajaga, aga tööandja pakub mulle nn poolt kohta. Kas ma pean pakkumise vastu võtma või millised on minu võimalused?"
Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Galina Kreintzberg.
Kui tööandja pakub teile tööaja vähendamist ehk osalise tööajaga töötamist, tuleb tähelepanu pöörata sellele, et töölepingu tingimuste muutmised toimuvad vaid poolte kokkuleppel (töölepingu seadus, edaspidi TLS § 12). Poolte kokkulepe eeldab mõlema poole tahet ja nõusolekut töölepingu tingimuste muudatuste osas.
Tööaja muutmisel tasub üle vaadata ka muud olulised tingimused. Näiteks kas koormuse vähenemisega väheneb ka töötasu, kas muutub tööülesannete iseloom jne. Oluline on, et töötajale oleks teada, mis muutub, kui ta asub tööle osalise tööajaga. Andmed selle kohta peavad olema töötajale arusaadavad ja selgeks tehtud. Muudatused peavad olema kirjalikult fikseeritud, soovituslik on lepingu muudatused vormistada lepingu lisana.
Oluline on teada, et osalise tööajaga töötamisel ei kaasne piiranguid iga-aastase puhkuse kestuse osas, tööstaaþi arvutamise osas ja muudes tööalastes õigustes.
Olukorras kus töötaja ei ole muudatustega nõus, tuleb sellest tööandjat teavitada. Siinkohal peab teadma, et töötaja keeldumine asuda osalise koormusega tööle pole iseenesest aluseks töösuhte erakorraliseks ülesütlemiseks.
Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes juhul, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu ehk tööandjal pole majanduslikel põhjustel enam täistööaega pakkuda (nt töömaht on oluliselt vähenenud).
Sellisel juhul öeldakse töötajaga töösuhe koondamise tõttu üles ja tööandjal on kohustus maksta töötajale hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Ühtlasi peab tööandja järgima koondamise korral töötaja töösuhte kestuse pikkusest olenevat etteteatamistähtaega 15, 30, 60 või 90 päeva või hüvitama vähem etteteatatud aja rahas.
Täna kaitseb Kadri Aavik Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis doktoritööd, milles ta uuris, miks eestlastest meesjuhid liiguvad karjääriredelil üles-, venekeelsed naistöötajad aga pigem allapoole.
Aavik uuris praktikad, mille kaudu tekib sotsiaalne ebavõrdsus ning kuidas seda alal hoitakse. Vaatluse all olid hea eesti keele oskusega, kõrgharidusega, kuid töötud või alla oma võimeid jäävaid töid tegevad venekeelsed naised ning era- ja avalikus sektoris juhtidena töötavad eestlastest mehed, teatas Tallinna Ülikool.
Venekeelsed naised esitasid oma karjääriteekondi kui järk-järgult allapoole liikuivaid. Vastutus selle eest pandi nii iseendale kui ka välistele teguritele, rõhutades eelkõige rahvust. Samuti tajusid nad kõrvalejäetust sotsiaalsetest võrgustikest.
Niisugune eelhoiak ei võimalda aga ka siis, kui ollakse kakskeelne, rõhutada oma tugevusi ja kompetentse töötajana ega kandideerida hästi tasustatud prestiiþsetele töökohtadele.
Eestlastest meesjuhid rääkisid samas juhtivale ametikohale jõudmisest kui loomulikust karjääri jätkust, rõhutades soodsaid juhuseid ja õigel ajal õiges kohas olemist. Sotsiaalsete sidemete rolli tööalase edukuse saavutamisel ja säilitamisel pidasid nad iseenesest mõistetavaks, soolist võrdõiguslikkust aga probleemina ebaoluliseks. Nende näitel ilmneb, kuidas narratiivid mitte ainult ei kirjelda, vaid ka loovad inimeste materiaalset reaalsust.
„Privilegeeritud gruppidel, kes peituvad tavalisuse ja normaalsuse taha, on võimalik seadustada teatud norme, väärtusi ja praktikaid sellisena, mis jäävad nende endi esitustes silmapaistmatuteks,“ hindab Aavik. „See võimaldab eestlastest meesjuhtidel luua omavahelist solidaarsust nii juhtide kui ka meestena.“
Doktoritöö „Intersektsionaalne marginaliseeritus ja privilegeeritus Eesti tööturul: venekeelsete naiste ja eesti meeste töönarratiivide analüüs“ avalik kaitsmine toimub 23. novembril kell 14 Tallinna Ülikooli auditooriumis M-213, Uus-Sadama tn 5.
Juhendajad on Tallinna Ülikooli dotsent Triin Roosalu, Kesk-Euroopa Ülikooli professor Andrea Petö, Tallinna Ülikooli filosoofiadoktor Leeni Hansson ja Wollongongi Ülikooli dotsent Andrew Whelan. Oponendid on Tartu Ülikooli dotsent Raili Marling ja Örebro Ülikooli professor Jeff Hearn.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ e-teadusraamatukogu keskkonnas ETERA.
Töötukassa
Tööelu alguses napib kogemusi nii töös kui ka õigustes ja kohustustes, mis töösuhtega kaasas käivad. Nii võibki juhtuda, et sõlmimata jäetakse näiteks korralik tööleping.
Kusjuures pole tähtsust, kas see juhtub teadmatusest või soovib tööandja teadlikult oma vastutust vähendada ning noort ära kasutada. Tulemus on sama – kauaoodatud esimene palgapäev võibki jääda tulemata või ei vasta kontole laekunud tasu kokkulepitule. Rääkimata sellest, kui algajal töötajal peaks juhtuma mõni õnnetus või tööst tingitud tervisekahju.
Nii et noor - tööta targalt! Kas teadsid, et:
* Proovipäevi pole olemas! Isegi kui tööandja teeb ettepaneku tulla enne lepingu sõlmimist proovipäevadele ametit proovima, ei ole need proovipäevad vaid juba ametlik töösuhe ning katseaeg. Selle eest tuleb Sulle maksta tasu ning Sulle laienevad kõik töösuhtes olemisega tagatud õigused. On siiski ka üks erand – töötukassas arvel olevatel töötutel on töötukassa teenusena võimalik teha üks proovipäev. Kui keegi sulle midagi muud väidab, ei tunne ta seadusi või püüab Sind teadlikult eksitada!
* Tööleping tuleb sõlmida kohe ja kirjalikult! Ära lase ennast eksitada ettepanekutest sõlmida see suuliselt, kunagi hiljem või tagantjärele. Ainult kirjalikult sõlmitud tööleping, mitte hägus suusõnaline kokkulepe või umbmäärane lubadus, aitab tagada Sinu õigusi juba esimesest tööpäevast!
* Sul on õigus saada töö eest vähemalt Eesti riigis kehtestatud töötasu alammäära, mis sel aastal on 390 eurot kuus või 2,34 eurot tunnis. Ükskõik, milline on selle töö iseloom või keerukuse aste. Samuti on sul õigus tasulisele puhkusele vastavalt tööl käidud ajale.
* Vahel juhtub ootamatusi – selgub, et töö pole päris see, mida ootasid või tuleb tööleping mõnel muul põhjusel lõpetada. Aga tea, et töölepingut saab üles öelda ainult seaduses ette nähtud alustel. Ja seda saab teha ainult kirjalikult. Niisamuti on paika pandud vajalik etteteatamise aeg ning koondamisel ette nähtud hüvitis. Seda muidugi eeldusel, et on sõlmitud kirjalik tööleping.
Andres Einmann,
Eesti uudiste päevatoimetaja
Eestis ei töötanud ega õppinud eelmisel aastal 34 000 noort 15-29-aastast inimest, mis on riigikontrolli hinnangul tõsine probleem nii ühiskonnale kui ka majandusele.
Euroopa elu- ja töötingimuste parandamise fondi Eurofound arvestuste kohaselt kulus näiteks 2011. aastal meetmetele, mis olid suunatud 15-29-aastastele mitteõppivatele ja -töötavatele noortele, Euroopas kokku 153 miljardit eurot, mis moodustas ligikaudu 1,2 protsenti nende riikide SKPst. Eestis olid need näitajad 309 miljonit eurot ja 1,93 protsenti SKPst.
Riigikontrollil puudub info selle kohta, mida teevad need 34 000 noort inimest, kes ei tööta ega õpi. Nende seas on nii välismaale töötama ja õppima läinud noori, inimesi kes ei tööta oma puude tõttu, kui ka inimesi, kes on valinud endale sellise elustiili.
Riigikontrolör Alar karise sõnul ei saa kahjuks väita, et kõik nii-öelda kaduma läinud 34 000 noort inimest oleks võimalik tööturule tagasi tuua. «Kui me saaksime neist kasvõi 5000 tööturule tuua, oleks hea,» lausus ta.
Riigikontrolli hinnangul tuleks täpsustada infot õpingute katkestajate ja katkestamise põhjuste kohta, see järel viia fookustatult ellu hariduspoliitilised meetmed, mis on mõeldud õpingute katkestajatele, noortele töötutele ja elukestvat õpet enim vajavatele sotsiaaldemograafilistele rühmadele, nagu näiteks vanemad, kodus vene keelt rääkivad ja madalama haridustasemega inimesed.
Eks ole vana tõde, et väljaspool Harjumaad on kaasmaalaste elu hoopis teistsugune. Kinnisvaral ei ole mõnes kohas üldse mingit väärtust. See on pigem koorem. Omanik annab selle lihtsalt ära. Ka palga osas kehtib sama. Ärileht uuris, milline on bruto- ja netopalk ning tööjõukulu erinevates maakondades.
Võtame netopalga, ehk siis keskmise summa, mida inimesed kätte saavad. Tallinn jõuab kohe-kohe 1000 euro piirist üle. Harjumaa on kohe kandadel. Parem on seis ka Tartumaal, kus keskmine netopalk oli II kvartalis 870 eurot ehk sihikule on võetud 900 euro piir.
Edasi muutub pilt ühtlaseks. Lääne-Virumaa ja Viljandimaa ületavad 750 euro piiri, ülejäänud on neil tihedalt kannul. Viimasel kohal on Põlvamaa 682 eurose keskmise netopalgaga. Ärileht soovitab vaadataka tööjõukulu võrdlust, et teada saada, kui palju tegelikult üks töötaja keskmiselt ettevõttele või organisatsioonile maksma läheb.
Statistiaameti lehel leidsime veel ühe huvitava võrdluse. Nimelt, kes on heldem palgamaksja, kas riik, kohalik omavalitsus, Eesti või välismaine ettevõtja. Olgu siis seegi info teile teadmiseks.
jooniseid näeb originaalis.
Page 889 of 1608
