Articles
Kultuuriministeerium saatis täna kooskõlastusringile eelnõu, mis muudab loometoetust saava vabakutseliste loovisiku ravikindlustuse saamise lihtsamaks.
Seadusemuudatus vabastab loometoetust saavad inimesed kohustusest registreerida end toetuse saamiseks füüsilisest isikust ettevõtjana, selgitas kultuuriministeeriumi kaunite kunstide asekantsler Ragnar Siil ministeeriumi kodulehel.
Eelnõu järgi hakkab loometoetuse maksmise perioodil maksma sotsiaalmaksu loovisiku eest loomeliit. Eelnõu muudab loometoetuste taotlemise ja seeläbi ravikindlustuse saamise oluliselt lihtsamaks.
Loometoetust saab taotleda mõnda loomeliitu kuuluv loovisik, kellel ajutiselt puudub loometegevusest saadav sissetulek.
Asekantsler Siili sõnul on antud muudatus üks mitmest, millega valitsus loovisikute sotsiaalseid garantiisid suurendab. Näiteks on valitsuse tegevuskava järgi plaanis muuta ravikindlustuse seadust selliselt, et ravikindlustus tekiks ka ühekuulise võlaõigusliku lepingu puhul. Praegu on selleks vaja vähemalt kolmekuulist lepingut. Ettepaneku selleks muudatuseks tegi kultuuriministeeriumi juurde moodustatud töörühm, kuhu kuulusid ka loomeliitude ja loovisikute esindajad.
Siil rõhutas, et täna kooskõlastusele saadetud eelnõu on osa laiemast tegevusest ning koostöös valdkonna esindajatega hakatakse koostama ettepanekuid aasta jooksul makstud sotsiaalmaksu summeerimiseks. «Paljude vabakutseliste loovisikute sissetulekud on aasta jooksul ebaühtlased, kuid sotsiaalmaksu arvestatakse kuupõhiselt. Praegu võib tekkida olukord, kus inimene on aasta jooksul teeninud miinimumtasu ja maksnud selle pealt ka maksud, kuid sellele vaatamata ei teki tal ravikindlustust.»
Toimetas: Hanneli Rudi, Tarbija24
Töötukassa andmetel moodustavad 16–24-aastased noored kõigist registreeritud töötutest ligi viiendiku, millega oleme Euroopas esimeste hulgas. Tegelik töötute arv on muidugi suurem, sest osa noori ei kiirusta ennast töötuna arvele võtma, kuna nad saavad vanemate toel hakkama.
Töötukassa Tallinna ja Harjumaa büroo juhataja Siim Sarapuu sõnul tasub mitte töötavatel ja õppivatel noortel end kindlasti arvele võtta, sest töötukassast on võimalik saada töö leidmiseks vajalikke juhiseid ja konkreetset koolitust.
Alustatakse kandideerimisoskuste arendamisest, CV ja motivatsioonikirja koostamisest, õpetatakse, kuidas käituda tööintervjuul. «Tööandja tahab elusat inimest ehk siis näha säravaid silmi ja pulbitsevat energiat,» märgib Sarapuu. «Kui noor istub lohakalt, on ükskõikne ja hajevil, siis see pigem ärritab.»
Kui vanemaealine peab tööandjale tõestama oma õppimis- ja arenemisvõimet, siis noortelt nõutakse enamasti varasemat töökogemust. Esimest töökohta otsides seda aga paljudel ei ole. Sarapuu sõnul on enamasti mingi tööga noortel kokkupuude siiski olemas – kasvõi koolivaheajal lühiajalisest töötamisest – ja see tuleks siis ka oma CVs välja tuua, näidates ära saadud oskused ja vilumused.
Tähtis on tõestada, et noor inimene suudab kanda vastutust. Selleks sobib hästi ka ühiskondlik aktiivsus kooli ajal. Kui noor on osalenud õpilasomavalitsuse või mõne muu organisatsiooni tegevuses, aidanud korraldada üritusi või löönud kaasa heategevuses, on seegi väärt kogemus, mis tasub CVs ära märkida. Kasuks tuleb ka vahetusõpilasena välismaal õppimine.
Kogemuste hankimiseks pakub töötukassa noortele ka tööpraktikat ettevõtetes. See võimaldab kahe kuni nelja kuu jooksul saada esmased oskused ja heal juhul ka hiljem samas rakendust leida.
Hea, kui noor on võimaliku tööandja, kelle juures tal meeldiks töötada, ise välja valinud. Töötukassa maksab sel juhul juhendamiskulud ja hoiab praktika kulgemisel silma peal. Ka koolis nõutavasse praktikasse tasub tõsiselt suhtuda, sest sellest on edaspidi palju kasu.
Paljudel eesti noortel on esimese töökoha leidmisel takistuseks vene keele oskuse puudumine. Eriti kehtib see teenindussektori kohta. Siingi saab töötukassa koolitustega abiks olla.
On tõsiasi, et vene noortel, kes õpivad paljusid aineid eesti keeles, on nende kahe keele valdajaina tööturul üsna suured eelised. Inglise keelega pole enamasti probleeme ei ühtedel ega teistel. Samas tuleb teeninduses üha enam kasuks ka soome keele oskus.
Töökoha leidmisega pole kimpus mitte ainult põhikooli või gümnaasiumi lõpetanud noored, vaid ka kõrgharitud inimesed. Kas nemad peaksid pärast äpardunud katseid lati madalamale laskma? Töötukassa spetsialist päris nii ei arva.
«Kooli kõrvalt kiirtoidurestoranis töötamine on täiesti aktsepteeritud, aga kõrgharitud noor võiks siiski püüda saada jalg ukse vahele mõnes sobivas ettevõttes, esialgu kasvõi madalamal kohal,» räägib Sarapuu. «Muidu võib juhtuda, et ta jääbki sinna esimesse ettejuhtunud töökohta lõksu, lööb käega ja minetab peagi oma kvalifikatsiooni.»
Sobiva töö leidmine algab juba elukutse valikust. Sarapuu soovitab noortel valida esimeseks erialaks midagi praktilisemat, millega lihtsam rakendust leida, et jalad alla saada. Hiljem jõuab siis juurde õppida sedagi, mis lihtsalt tore ja huvitav.
«Inimene, kes tahab elada täisverelist elu ja elada vähemalt 70. eluaastani, peab omandama vähemalt kaks elukutset,» on ta veendunud.
Kõige hullem, kui noored ei leia tööd pikemat aega ja heituvad. Nad võivad kaotada usu endasse ja seejärel kogu maailma. «Mis mul ometi viga on, et keegi mind ei taha?» küsis üks 22-aastane neiu pärast korduvaid põrumisi töökonkurssidel. Lõpuks võttis ta kätte ja kirjutas ise firmadesse, mille puhul arvas, et tema oskusi võidakse seal vajada, ja leidiski sobiliku töö.
Sarapuu sõnul ei tohiks töö otsimisel ära põlata ka tutvusi, sest esimene koht saadaksegi sageli nii. Edasi sõltub kõik muidugi noorest endast. Lohutuseks olgu öeldud, et praegu on töökohta leida siiski tublisti kergem kui paari aasta eest. Teine asi, kas kohe on võimalik saada sellisele tööle, mis võimaldab hästi teenida, reisida ja olulisi otsuseid teha.
Sirje Niitra
Tiina Kilkson, bioneer.ee
Kiusatutel on ennast tööl raskem teostada. Ohvril ei võimaldata infot saada, teda kritiseeritakse, ka lasub tal sageli ebavõrdne töökoormus ja tema töötingimused on erinevad teiste samal positsioonil olevatete töötajatega võrreldes, kirjutab Tiina Kilkson portaalis bioneer.ee.
Tagasiside konstruktiivsus ja mitte solvav sisu on töökultuuri küsimused. Töötajaid ei tohi ebaõiglaselt kohelda, sest vääral kohtlemisel on inimestele laastav mõju.
On uuritud, et kiusatud või väärkoheldud töötaja tööpanus jääb heal juhul selles organisatsioonis, kus kiusamine toimus 80% peale, mitte kunagi enam ei ole see 100%. Töötaja töövõime jääb pärsituks ja seda saab rahasse ümber arvutada.
Tööalane kiusamine on sageli sügavam kui koolikiusamine, kus on rohkem kaudset kiusamist. Samuti esineb isiku kritiseerimist. Võrreldes koolikiusamisega on tööl sotsiaalset ignoreerimist vähem, rohkem on reputatsiooni õõnestamist ja laimu, millel pole tõepõhja all. Infosulus olevat töötajat võib pidada kiusatuks.
Üks kiusamise viisides on ignoreerimine, mille tulemusel lahkuvad mõnikord inimesed töölt. Ka juhid kuritarvitavad tihtilugu oma positsioonist tulenevat võimu oma töötajate suhtes. Hirmuvalitsemine ei sobi demokraatlikusse Eestisse. Verbaalseks kiusamiseks nimetatakse olukorda, kui ei tervitata üksteist, ei vastata küsimusele. Või vastupidi - kamandatakse.
Kiusajast võib saada ohver, kui teised töötajd ühinevad kiusaja vastu. Kui töökliima ei laabu, siis on üks võimalus lihtsalt töölt lahkuda. Kindlasti ei tohi jääda kannatama!
Soomes näiteks pöördutakse verbaalse kiusamisega arsti poole, kellel on kohustus töötaja ülemust olukorrast informeerida ja anda töötajale haigusleht.
On hea, kui firmas keegi vastutab sisekommunikatsiooni eest. Kui esineb kiusamist, siis tuleb kohe asjasse sekkuda. Võib teha ka küsimustiku, et asja tõsidusele paremini pihta saada.
Verbaalse vägivalla saab ümber arvutada rahasse, kui loeme kokku mitme töötaja tööaeg häiritud sai. Juht peab olema kursis töökliimaga, mis ta ettevõttes valitseb. Haige sisekliimaga organisatsioonis paistavad probleemid välja, isegi kui neid oskuslikult püütakse varjata.
Sisekommunikatsiooni juht peaks eelkõige hoolitsema selle eest, et oleks kirjalikult fikseeritud, kuidas tööl tuleb käituda. Selline mapp peaks olema kättesaadavas ja nähtavas kohas kõigile lugemiseks. Töökeskkonda tuleb teadlikult disainida.
Kuidas käituda?
* Suhete sasipuntrad tuleb aegsasti lahti harutada - tingimata kitsas ringis. Inimeste lepitamine on kas juhi või kommunikatsioonijuhi töö. Juhile on sageli argumendiks raha, mida vaimne vägivald ettevõttes kulutab. Eelneva lepitusete ühisüritused võivad suhteid veelgi teravamaks ajada. Lapsepõlve mõjud tulevad tööle kaasa, eriti kui on oldud varasemas elus kiusatav.
* Personalijuhi ülesanne on valida igale tööle sobiv inimene. Suhtlemisoskus on universaaloskus, mida läheb vaja paljudes elukutsetes, ka nendel, kes otseselt klientidega ei suhtle.
* Kui inimene on saanud haiget, siis ta töövõime paraku langeb. Juht peab olema firmas toimuvaga kursis. Anna juhile vajalikud faktid, kuid jäta otsustamine talle. Ära õõnesta juhi autoriteeti.
* Väärikus tuleb säilitada ka sellel, kes on suhetes eksinud. Ära lahenda konflikti konfliktiga. Ära lase infot ettevõttest väljaspoole levima.
* Vaimne vägivald tekitab rahalist kahju, maine kaotust ja inimese sisemine laostamine võib olla vägivaldse kommunikatsiooni tulemus. Me peaksime meeles pidama, et sõnavabadus ei anna õigust teiste inimeste solvamiseks.
* Alati tuleb fakt ja kommentaar hoida lahus, näiteks tagasiside andmisel.
* Töötajaid tuleb tunnustada, näiteks tähtpäevade ühine pidamine on väga meeldiv.
Noorte, nagu ka vanemate inimeste karjääri planeerimine peaks koosnema kolmest sammust: kes olen mina, mis on võimalused, kuidas neid saada. Kahjuks kooliharidus väga palju inimeseks olemise oskusi ei lihvi ja alust väga põhjalikule enesetundmisele ei pane. Selleks peaks meil õppekavas olema märksa enam praktilist psühholoogiat, väärtuskasvatust, eetikatunde jms.
Hea, kui noortel on hobisid, nii füüsilist pingutust nõudvaid kui loovaid, mis õpetavad end erinevate nurkade alt vaatama. Tore, kui neil oleks avar silmaring ja suur lugemus. Nii kaua kui töökogemusi ette näidata pole, mängibki rolli kooliaja aktiivsus: kas osalesin projektides, töötasin koolivaheaegadel, olin kaasatud heategevusse jms. Head tulemused ainetes on samuti argument, mida tasuks CVsse märkida. Lisaks kõik valikained. Samuti on oluline hobid põhjalikumalt lahti kirjutada, sest need on sageli kõnekad.
Mõtteharjutuseks võiks mõelda 20 omaduse peale, mida lihvib näiteks mägimatkamine ühe noore isiksuses. Või laulmine. Või näitlemine. Või robotite ehitamine. Töö saamisel on ühtviisi tähtsad nii kogemused kui ka loomuomadused. Avatud, vahetutel, pühendunud, tulemusele orienteeritud noortel on lihtsam leida eneseteostust kui neil, kes on väga vaoshoitud, kelle suhtlemisoskused on kehvakesed, kes pole endast teadlikud.
Siin ei mõtle ma kindlasti mitte «raamatumüügi stiilis ülemüüki», vaid selget taju, kes olen mina, mida ma suudan, mida mitte. Kui kiiresti õpin, kohanen ja mida oma eluga peale kavatsen hakata? Võimalustele mõeldes oleks hea selekteerida huvi pakkuvad valdkonnad ning otsida koostööd huvipakkuvatest ettevõtetest, mitte suvaliselt kandideerides hea õnne peale loota.
Need noored, kes on aktiivsed, tegelevad endaga ja otsivad väljakutseid, hätta ei jää. Samas näen iga päev oma töös, kuidas noored sageli valivad põhikooli lõpus hetkeemotsioonide ajel, analüüsimata ennast ja mõtlemata laiemalt. Nii võidakse teha valik kutsekooli kasuks ainuüksi seetõttu, et «õppimisest on siiber ees», mitte seepärast, et keevitaja, abikoka või ehitaja amet oleks unistuste töö.
Nende noorte hulgas on palju neid, kel nutti nii matemaatikas kui füüsikas ja keda võiks oodata eest näiteks IT-valdkonna inseneri karjäär, kuid kes puusalt tulistades selle võimaluse maha mängivad. Lootusetu pole kindlasti ka see olukord, kus mõned läbimõtlematud valikud sisse tulevad, alati on võimalik õpingutega jätkata ja ka eneseteostust hiljem soovitud suunas keerata.
Praegu on tavaline, et noored otsivad end kolmekümnendateni, õppides ja kogedes erinevaid asju. Ja kuna karjääri definitsioon on rahuldustpakkuv eneseteostus, siis nii kaua kuni nad ise õnnelikud on, pole muretsemiseks põhjust.
Tiina Saar
Täna esitleti sotsiaalministeeriumis vanemaealiste 50-74aastaste tööturu-uuringu tulemusi. Ministeeriumi tööturu osakonna nõunik Õie Jõgiste sõnul oli üllatav see, et tööandjad ega töötajad ise pole teadvustanud elanikkonna vananemisega seotud probleeme.
"Ainult 70 protsenti tööandjatest on hinnanud ettevõttes riske, mis kaasnevad sellega, et ühel päeval ei ole enam töötajaid või töötajad on enamuses vanemaealised. Selles suhtes on pisut üllatav, et kuigi teemast on räägitud väga palju, siis tööandjad ei ole seda siiski teadvustanud," rääkis Jõgiste ERRi raadiouudistele.
Jõgiste sõnul tähendab see seda, et tööandjate hulgas on vaja teha tõsist teavitustööd.
"Et tööandja hakkaks mõtlema selle peale, et aastal 2016 siseneb tööturule tunduvalt vähem inimesi, kui lahkub," lausus ta.
Jõgiste lisas, et vanemaealiste tööhõives hoidmisele tuleb hakata tähelepanu pöörama juba praegu.
Page 1135 of 1608
