Articles
Lugeja küsib: Töötan ühes ettevõttes. Esitasin märtsi lõpus lahkumisavalduse, minu viimaseks tööpäevaks pidi olema 27. aprill. Haigestusin nädalavahetusel ja võtsin alates esmaspäevast (23.04) haiguslehe (kuni 30.04.). Kas minu tööandjana peaks mulle midagi maksma selle haiguslehe aja eest või mitte?
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:
Tulenevalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §122 lõikest 1 maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust.
Tööandja maksab haigushüvitist kuni töösuhte lõpuni, pärast töösuhte lõppu ta (nüüd juba endisele) töötajale enam hüvitist maksma ei pea. Teie viimane tööpäev on reede (27.04). Seega maksab tööandja Teile hüvitist ainult haiguslehe 4. ja 5. päeva eest ehk 26. ja 27 aprilli eest.
Linda Pärn, reporter
Küsisime tänase võrdse palga päeva puhul karjäärinõustaja Tiina Saarelt, mille järgi hinnata seda, et kas kättesaadav palk on liiga väike ja kuidas seda juurde küsida. Saar rõhutas muu seas, et nii naised kui mehed peaksid aru saama, et mees ei ole tänapäeva Eestis enam pere toitja.
Tiina Saare sõnul on naised madalama palgaga nõus seetõttu, et nad on alalhoidlikud. Ta selgitas, et osal naistest on selline mõtteviis, et peaasi, et saaks selle töökoha ja küll siis hiljem saab ennast tõestada. Mõeldakse isegi, et küll kuidagi hakkama saab, tuleb võtta mingi lisatöö. «Meestel on teine mõtlemine, palk on osa nende identiteedist,» tõdes Saar. «Nad küsivad kohe suurema summa, kuna nad peavad ju baaris normaalselt välja tegema ja neil ei ole piinlik küsida rohkem raha ka näiteks selle pärast, et neil on ka kallid hobid.»
Karjäärinõustaja lisas, et tegelikult ei räägi me vaid naistest ja meestest, vaid me peaksime rääkima ka õiglastest palkadest. «Iga töökoht loob tegelikult ettevõttele väärtust ja tasu tuleb selle väärtuse eest, mitte sellest, kas ta on mees või naine, see ei loe.»
Ta tõdes, et reaalsus on muidugi teine, sest näiteks ei lähe mehed meelsasti lasteaedadesse või meditsiiniasutusse hooldajaks, medvennaks, sest seal on tasud väiksemad. «Siis öeldakse, et see pole kellegi mehepalk, ma sinna ei lähe. Samas, kui mehed läheksid, siis nad ajaksid selja sirgu ja ütleksid, et ma ei ole nõus seda tööd väiksema raha eest tegema ja palgad hakkaksid seal siis kiiremini kasvama ka,» selgitas ta.
Saar tõi näiteks, et kui mees läheb intervjuule ja tema vastas on meesülemus, siis see ülemus mõistab seda, kui mees küsib suurt palka. «Ta saab aru, et muidugi - tal on vaja kuskil restoranis välja teha, tal on vaja endale hea auto soetada, loomulikult on ta seda väärt. Aga kui seal istub naine ja see meesülemus ei ole väga intelligentne, siis ta võib mõelda, et äkki keegi ikka peab naist üleval, kuskil on ju ometigi mingi mees ka,» selgitas karjäärinõustaja.
«Need ongi need stereotüüpsed ja iganenud arusaamad, justkui mees peaks olema pere toitja. Kui naine unustaks selle ära, et mees ei pea enam olema see pere toitja, vaid teenimine käib võrdsetel alustel ja tasu peab olema õiglane, siis ta lööbki lihtsalt selja sirgu ja küsib õiglast palka,» tõdes Saar.
Kuidas palka juurde küsida?
Tiina Saar selgitas, et naine peab julgema palka juurde küsida, aga ta peab enne ennast ka analüüsima. «Üks asi, millele naised mõtlevad, on ka see, et mul on ju pere, millele energiat eraldada ja kel on juba lapsed, need mõtlevad, et äkki tõesti lapsed jäävad haigeks ja ma ei taha maksimumi küsida.»
Nõustaja selgitas, et sellega jätavad need naised, kes ei identifitseeri ennast ainult läbi töö, endale nii-öelda puhvri, et neil on elus ka teisi olulisi teemasid. «Siis tekib selline tunne, et ma ei tohigi küsida,» rääkis ta. «Sellepärast oleks parem, kui palgad ei oleks väga isikupõhised.»
Karjäärinõustaja selgitas, et üheks näitajaks, kui tasub palka juurde küsida, on see, kui elatustase on nii madal, et ei saa hakkama. Samas nentis ta, et inimeste vajadused on väga erinevad ja mõni võib öelda, et ta ei saa hakkama, aga samas on ta kulutused väga suured või need ei olegi adekvaatsed.
«Samas kui inimene tunneb, et ta on viimasel ajal võtnud tööülesandeid juurde ja ta on näiteks hariduse poole pealt teinud mingisuguseid uusi samme, saanud uue kraadi või õppinud mingeid uusi oskusi, aga palka ei ole viimase kahe aasta jooksul üle vaadatud, siis see on üks näitaja,» tõi ta välja.
Saar soovitas enne palga juurdeküsimist või uuele töökohale kandideerimist teha põhjalik eeltöö ja uurida palgainfot. Ta tõi välja, et statistikaameti kodulehel on palgaandmeid üleval, aga need on enamasti liiga üldised, kuid valdkonna palgavahemikku võib küsida värbamisfirmadelt (CV-Online, CV Keskus, Fontes, Ariko ReServ).
«Palgauurijad ütlevad niimoodi, et 10 protsenti palka pole mõtet tõsta, seda ei ole tunda ja see inimese motivatsiooni otseselt ei tõsta,» nentis Saar. «Kui organisatsioon suurendab palkasid, siis tasub üldse rääkida alates 15 protsendist.»
Karjäärinõustaja soovitas enne palga juurdeküsimist ennast analüüsida – millised on tehtud tööd ja saavutused, milliseid oskusi on vahepeal juurde tulnud, kas on lisandunud tööülesandeid, millega on väga hästi hakkama saadud või kas on ettevõtte ressursse kokku hoitud? «Tuleb analüüsida seda varasemat tööd, mille poolest töötaja on arenenud, nii-öelda muutunud paremaks ja väärtuslikumaks töötajaks ja siis see ongi argument,» kinnitas ta.
Veel lisas Saar, et see põhjendatus peab tulema selle arvelt, et millist väärtust inimene organisatsioonile juurde toob, mitte selle arvelt, et endal kulud suurenesid või et kuskilt oli kuulda, et teised saavad palju rohkem palka. «See ajab tööandjaid sageli vihaseks. Ehkki see võib tõsi olla, et inimene kuuliski ja talle tundubki, et kõik inimesed peale tema saavad rohkem palka kui tema, aga kui hakata läbi rääkima, siis ainsad argumendid, mida ettevõtte kuulda võtab, on reaalselt selle töö põhised,» selgitas ta.
Karjäärinõustaja sõnul ongi palga küsimise õigustuseks see, kui inimene panustab ja õpib juurde, sest siis peaks tema väärtus seal organisatsioonis reaalselt kasvama ning seda peab näitama ja tõestama.
Töötajal on õigus saada mitmeid hüvitisi või tasusid, mille arvestamise aluseks on tema ametlikud sissetulekud. Järgnevalt loetleb maksu- ja tolliamet peamisi hüvitisi ja tasusid, millest ümbrikupalga saaja paraku ilma jääb.
Ajutise töövõimetuse hüvitised
Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida maksab tööandja või haigekassa töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustuse täitmisest ajutise töövabastuse tõttu saamata sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.
Tööandja poolt makstava hüvitise aluseks on töötaja viimase kuue kuu keskmine palk ja haigekassa makstava hüvitise korral haigestumisele eelnenud kalendriaastal töötaja eest makstud sotsiaalmaks, mille andmed saadakse maksu- ja tolliametist.
Töövõimetuse hüvitised jagunevad järgmiselt: haigushüvitis, hooldushüvitis, sünnitushüvitis, lapsendamishüvitis. Ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kord sõltub töövõimetuslehe liigist ja töövõimetuse põhjusest.
Puhkusetasu
Puhkusetasu keskmise kalendripäevatasu arvutamisel võetakse aluseks töötaja poolt eelneva kuue kalendrikuu jooksul teenitud palk.
Töökoha kaotamisega seotud hüvitised
Töötuskindlustus on sundkindlustus, mis tagab inimesele hüvitised töötuks jäämise, kollektiivse koondamise ning tööandja maksejõuetuse korral. Töötuskindlustusel on järgmised liigid.
Töötuskindlustushüvitis
Töötuskindlustushüvitise eesmärk on tagada kindlustatule töö kaotamisel sissetulek, mis võimaldaks tal uue töö otsimise ajal toime tulla. Hüvitise saamiseks on kolm põhitingimust:
töötuna arvelevõtmine
nõutav töötuskindlustusstaaž
sunnitud töötus
Eesti töötukassa saab andmed hüvitise suuruse arvutamiseks maksu- ja tolliametilt.
Koondamishüvitis
Tööandja on kohustatud maksma koondamishüvitist ühe kuni kolme kuu keskmise töötasu ulatuses inimesele, kellel on õigus saada hüvitist.
Tööandja maksejõuetuse hüvitis
Tööandja maksejõuetuse korral hüvitab töötukassa töötajale:
enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud palga ja puhkusetasu. Saamata jäänud palk hüvitatakse töötajale kuni töötaja kolme brutokuupalga ulatuses, kuid mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutokuupalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis. Saamata jäänud puhkusetasu hüvitatakse töötajale ühe kuu puhkusetasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis.
enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu lõpetamisel saamata jäänud töölepingu seaduses ettenähtud hüvitised. Töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitised hüvitatakse töötajale kuni tema kahe keskmise brutokuupalga ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutokuupalk tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis.
Vanemahüvitis
Vanemahüvitise eesmärk on hüvitada väikelapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Hüvitise suurus arvutatakse taotleja eelmise kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmise tulu alusel. Hüvitise suuruseks kuus on reeglina 100% hüvitise saaja eelmise kalendriaasta ühe kuu keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatud tulust.
Pension
Eesti pensionisüsteem jaguneb kolmeks sambaks:
I sammas – riiklik pension
Riiklikku pensioni makstakse palgalt arvestatavast sotsiaalmaksust. Tööandjad maksavad 33% töötaja palgast sotsiaalmaksuks, millest 13% läheb ravikindlustuseks ja 20% praeguste pensionäride pensionideks.
Riiklik pension jaguneb kaheks: tööpanusest sõltuvad pensionid (vanadus-, töövõimetus- ja toitjakaotuspension) ning rahvapension.
II sammas – kohustuslik kogumispension
Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel – töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava 33%-lise sotsiaalmaksu arvelt 4%.
III sammas – täiendav kogumispension
Täiendava kogumispensioni sissemaksete suuruse määrab inimene ise ja see ei sõltu töötasust.
Täpsemat informatsiooni pensionide kohta saab Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt www.ensib.ee.
Laenu- ja krediidivõimalused
Ametlik sissetulek tagab usaldusväärsuse krediidiasutustega suhtlemisel. Laenu või liisingu andjad võtavad üldjuhul kliendi maksevõime hindamise aluseks dokumentaalselt tõestatavad sissetulekud (pangaväljavõte, tööandja tõend jne).
Seda, kas sinu eest on maksud makstud, saab kontrollida e-maksuameti/e-tolli kaudu.
Evi Ustel-Hallimäe, Saaremaa töövaidluskomisjoni juhataja
Oma igapäevatöös puutuvad töövaidluskomisjonid kõige enam kokku erinevate rahaliste nõuetega ühe või teise töösuhte poole vastu. Üldjuhul teatakse, et kui palk või muud tasud on maksmata või kui töösuhtes tekkinud kahjud on hüvitamata, tuleb vastava nõudega pöörduda töövaidlusorganisse.
Mida teha aga siis, kui töötaja „istub“ nädalate või isegi kuude kaupa kodus, sest tööandjal ei ole tööd pakkuda? Tavaliselt ei maksta sellisel juhul ka mingit tasu.
Seaduse mõtte kohaselt on taoline olukord lubamatu, kuid tundub, et nii töötajad kui tööandjad seda kas ei tea või ei taha teada. Vastasel juhul ei oleks tegemist nii laialt levinud probleemiga, nagu see tundub olevat.
Tööandjate seisukohast vaadates on asi lihtne, kui töötaja tööd ei tee, siis töötasu saama ei pea. Põhimõte iseenesest on ju õige, sest töötasu makstakse üldjuhul ikka töö tegemise eest. Seda tunnetavad ka töötajad, kes selle asemel, et oma õigusi uurida ja neid maksma panna, püüavad kuidagi ilma rahata kodus oodates hakkama saada ning loodavad, et ükskord saabuvad paremad ajad. Loomulikult teeb sellises olukorras iga inimene oma valikuid ise, kuid oluline on teada, milline see valik olla saab.
Kui on põhjust arvata, et ettevõttel on ajutiselt rasked ajad ning peagi olukord normaliseerub ja töö jätkub, võib töötajaid mõista, kui nad lepivad mõnda aega sissetulekut omamata (või väiksema sissetulekuga) kodus ootamisega. Enamasti arvatakse, et sellega näidatakse üles lojaalsust ning mõistvat suhtumist tööandja olukorda, samuti ei soovita pingestada töösuhteid. Kui lõpptulemusena lähebki kõik lootuste kohaselt, tasus ju püksirihma pingutada. Palju selliseid juhtumeid igapäevaelus tegelikult on, pole teada, sest töövaidluskomisjoni need reeglina ei jõua.
Küll aga tulevad meile lõpuks need töötajad, kelle lootused helgemale tulevikule purunesid. Tööandjal ei hakanud paremini minema, veelgi enam, ta ei taha üldse enam töötajast midagi teada, ei vasta tema telefonile ega meilidele või selgub hoopis, et ettevõttel on käsil pankroti-või likvideerimismenetlus. Neil viimastel juhtudel säilib töötajal siiski võimalus mingi osa oma rahast teatud aja möödumisel kätte saada, kuid kui tööandja on lihtsalt „kättesaamatuks“ muutunud, ei pruugi see isegi enam töövaidluskomisjoni ja kohtutäituri abiga õnnestuda. Seega siis jääb küsimus, kas lihtsalt kodus istumine ja töö ootamine on ikka mõistlik tegevus?
Vastavalt töölepingu seadusele (§ 35) peab tööandja maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu ka aja eest , mil töötaja tööd ei tee, põhjusel, et tööandjal ei ole talle tööd anda. Nagu näha, ei räägi seadus mitte kokkulepitud töötasu või miinimumtöötasu maksmisest, vaid töötaja viimase kuue kuu keskmise töötasu maksmisest kogu nn. tööseisaku aja eest.
Töötaja ei ole üldjuhul võimeline hindama ettevõtte majanduslikku olukorda ega saa teada, kui tõsistes raskustes firma tegelikult on. Teinekord aga varjatakse või ilustatakse teadlikult töötajate eest tegelikkust. Seega ei peaks töötaja kindlasti piirduma passiivse ootamise ja lubaduste uskumisega, vaid püüdma aktiivse tegutsemisega välja selgitada, mis tegelikult toimub. Kuigi seadus ei kohusta töötajat tööd nõudma, tuleb see talle siiski kasuks, kui ta peaks edaspidi töö ootel oldud aja eest tasu nõudma hakkama või töölepingu erakorraliselt üles ütlema tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu (TLS § 91 lg 2).
Tööandjad kalduvad selliste vaidluste puhul hoopis töötajaid süüdistama, kes väidetavalt ei ilmunud tööle, kuigi ettevõttel oli tööd piisavalt pakkuda. Vältimaks taolisesse olukorda sattumist, tuleb töötajal tööd küsida viisil, mida ta vajadusel suudab ka tõendada (meili teel, SMS sõnumi saatmisega jms.)
Tööandjal on vastavalt seadusele kohustus kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Kui see enam võimalikuks ei osutu, tuleb tööleping majanduslikel põhjustel üles öelda (koondamine). Tööandja teab täpselt, millises olukorras firma on, kas raskused on ajutised või möödumatud ning sellest tulenevalt saab otsustada edasise tegevuse üle. Kõige vastutustundetum on jätta töötajad ebamäärasesse olukorda või eksitada neid tühjade lubadustega peatselt jätkuvast tööst. Varem või hiljem võib asi lõppeda töövaidlusega.
Kui tööd enam anda ei ole, on nii töötaja kui tööandja seisukohalt kõige mõistlikum kohene tegutsemine. Tööandja puhul tähendab see kokku leppimist mingis edasises käitumisvariandis (näiteks korralise või tasustamata puhkuse kasutamine, töötasu ja tööaja ajutine vähendamine jms.) või töö jätkamise võimatuse korral koondamisest teatamist, töötaja puhul aga tahte avaldamist töö tegemiseks ja tasu saamiseks.
Vilve Torn
Tavagümnaasiumi lõpetaja saab töötukassast abiraha, õhtukooli lõpetaja jäetakse aga ukse taha.
Kui 20-aastane Triinu läks end pärast täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamist töötuna arvele võtma, tabas teda ebameeldiv üllatus – ta saab küll töötukassa kaudu tervisekindlustuse, aga töötutoetusele tal õigust pole. Kui neiu põhjust küsis, selgus, et täiskasvanute gümnaasiumis ehk õhtukoolis õppinutele polegi töötu abiraha ette nähtud. Küll oleks tal 65,41 euro suurusele summale õigus siis, kui ta hoiaks käes nn tavakooli lõputunnistust.
Eks Triinugi õppinuks heal meelel tavagümnaasiumis, kuid paraku ei hinnanud kodukool, kus ta 9. klassi lõpetas ja õppimist jätkata soovis, tüdruku õpitulemusi piisavalt heaks ja ta jäi ukse taha.
Kuna tal teisi valikuvõimalusi gümnaasiumis jätkamiseks polnud, oli ta valiku ees – kas minna kutsekooli, täiskasvanute gümnaasiumi või võtta vaba aasta. Triinu ei raatsinud aastat tühja lasta, viis paberid Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi (TVTG) ja lõpetas selle ühe jutiga. Kõrgkooli astumiseks viis neiu paberid taas ühte kooli ja ühele erialale, ja ei läbinud taas tihedat konkursisõela. Nii oligi Triinu ühtäkki tegevuseta ja tööta. Ta oleks vabal aastal ju meelsasti töölegi läinud, aga erialata ja keskharidusega noori ei oota ju keegi.
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
Page 1180 of 1608
