Articles
Koolitaja Raimo Ülavere kirjutab oma blogis fraasist, mida paljud juhid iga päev oma töötajatest rääkides kasutavad. See on kurikuulus «ta ei saa sellega hakkama».
Kogu artiklit saab lugeda originaali viitelt:
http://www.juhtimine.ee/2595288/kurikuulus-fraas-mida-juht-iial-oma-tootajate-kohta-oelda-ei-tohiks
Kristiina Viiron
Summeeritud tööaja arvestuse järgi võivad tööpäevad kesta kuude kaupa 13 tundi.
Mõni aeg tagasi käis uudistest läbi tööinspektsiooni teade, kui tähtis on, et töötaja ei oleks väsinud ja et tööandja peaks kinni puhkeaja reeglitest. Ometi lubab kehtiv töölepinguseadus tööandjal summeeritud tööaja arvestuse korral korraldada nn tsaariaegseid tööpäevi, vaadates läbi sõrmede asjaolule, et inimesed on ülipikkadest tööpäevadest väsinud. Olgu siinkohal näiteks töökorraldus rahvusvahelisse kontserni kuuluvas tootmisettevõttes, kus kasutatakse summeeritud tööaja arvestust neljakuise perioodiga.
Eelmisel perioodil arvestati selles ettevõttes tööaega maist augustini. „Mais, juunis ja juulis kestsid meie tööpäevad nädalate kaupa 12 ja vahel isegi 13 tundi ja nii viis päeva järjest. Nädalas tuli töötunde 60 ja rohkem. Inimesed olid surmväsinud, haigestuti, mitmed lahkusid töölt,” kirjeldas üks tehases töötanu. Tööinspektsioonist tõdeti, et tööaja summeeritud arvestuse korral on oluline, et nelja kuu keskmine töönädala tundide arv ei oleks rohkem kui 48 ja et oleks tagatud tööpäevasisene vaheaeg, igapäevane puhkeaeg 11 tundi, iganädalane puhkeaeg 36 tundi ja et hiljemalt arvestusperioodi viimasel kuul peavad töölised saama rohkem vaba aega. Tööandja ei võtnud tööliste kurnavast tööajast kurtmist kuulda, sest niisugune töökorraldus on ju seadusega lubatud.
Tööandja nõudis ületunde
Nii lootiski enamik töölisi augustikuisele vabale ajale, sest kolm kuud järjest tööd rügades jäi lõikuskuusse alles väga vähe töötunde. Paraku aga nii ei läinud. „Augusti töögraafikusse oli samuti ette nähtud 42–48-tunnised töönädalad, öeldi, et tegemist on 1,5-kordselt tasustava ületunnitööga,” meenutas tehase endine töötaja. „Me ei olnud ületundidega nõus, ei tahtnud isegi lisatasu, vaid ainult puhkeaega. Seepeale teatas tööandja, et oleme tööks kohustatud töölepingu seaduse § 44 lg 4 alusel ehk kahju tekkimise ärahoidmiseks, kuna on suur tööjõupuudus.” Seadus ütleb, et tööandja võib töötajalt vastavalt hea usu põhimõttele nõuda ületunnitöö tegemist tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks.
Suurem osa töölistest tegigi nõutud ületunnid ära, sest linnas, kus tehas asub, ei ole töökohtadega just laiutada ja tööandjale ühiselt vastu hakata ei julgetud. Tõsi, tööliste ametiühing koostas küll kirja, kuid sellele vastati ähvardusega hakata edaspidi ületunde hüvitama ainult vaba ajaga, mitte 1,5-kordse töötasuga.
60-tunnine töönädal
Sotsiaalministeeriumist, kel juhtunut kommenteerida palusin, loetleti samuti üles summeeritud tööajaarvestuse kohta kehtivad nõuded ja tõdeti, et osad tööpäevad võivad arvestusperioodis tõesti kesta 13 tundi ja töönädal kujuneda 60-tunniseks ja see on täiesti seaduslik.
Küll aga märgiti, et tööandja saab töötajalt nõuda ületunnitöö tegemist üksnes erandjuhtudel, kui selle tegemine on vajalik ettenägematutel asjaoludel. „Selliseks asjaoluks ei saa pidada tööjõupuudust,” lausus sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Maarja Värav. „Ületunnitöö tegemisel peab tööandja arvestama töötaja huve. Kui ületunnitöö tegemine võib halvendada töötaja tervist, siis tööandja ületunnitööd nõuda ei saa.”
Ka Eesti metallitöötajate ametiühingute föderatsiooni juristi Helve Toomla hinnangul on ületunnitöö nõudmine ebaseaduslik. „Kirjeldatud olukorras ei saa töötajatelt enam oodata heauskset suhtumist tööandjasse ja tööjõupuudus ei ole mingi ettenägematu asjaolu,” ütles ta.
Küll tuli tal tõdeda, et Eesti töölepinguseadus lubab tõepoolest tsaariaegseid tööpäevi ja seadust rikkumata. „Kahjuks on „keskmine” selline kaval väljamõeldis, millega saab paindlikult mängida, olgu selleks töötasu või tööaeg,” märkis ta. Toomla rõhutas, et kindlasti ei ole selline töögraafikute koostamine kooskõlas tööandja lojaalsuskohustusega töötajate ees (TLS § 28 lg 1) ega ka võlaõigusseadusest tulenevate hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.
„Kahjuks on nende nõuete rikkumist väga raske vaidlustada. Töötajad pigem lahkuvad töölt. Seega saeb tööandja seda oksa, millel ise istub – tööjõunappus kasvab.”
Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonidele laekunud pöördumiste analüüsist selgus, et nii töötajatele kui ka tööandjatele põhjustavad töösuhetes probleeme kuus eelarvamust.
Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Meeli Miidla-Vanatalu jagab selgitusi nende eelarvamuste kummutamiseks ning soovitab töötajatel ning tööandjatel olla paremini teadlik oma õigustest.
1. Lühiajalise töötamise korral pole töölepingut vaja
Kuigi töölepingu seadus võimaldab kuni kahenädalaste töösuhete korral suulise kokkuleppe alusel töötamist, on siiski ka lühiajalise töötamise korral oluline sõlmida kirjalik leping, sest see kaitseb töötajat erinevate probleemide eest. Nii on kirjaliku lepingu olemasolul on oluliselt lihtsam tõendada töölepingulise suhte olemasolu ning muid sõlmitud kokkuleppeid, kui peaks tekkima vaidlusi. Samuti on kirjaliku töölepingu sõlminud töötajale tagatud parem kaitse olukorras, kus temaga juhtub tööülesannete täitmisel tööõnnetus (näiteks õigus töövõimetushüvitisele, samuti õigus nõuda tööandjalt kahjuhüvitist).
2. Tasuta proovipäevad on seaduslikud
Ehkki tasuta proovipäevad on osades valdkondades kujunenud vaat et kirjutamata seaduseks, pole neil seaduslikku alust. Ametikohal vajalike oskustele- teadmistele vastavuse testimiseks on töötajale ette nähtud tasustatud katseaeg. Ühe päeva võib ettevõttes proovipäeval olla ainult Eesti Töötukassas arvele võetud töötu, vastavalt tööturuteenuse ja –toetuste seadusele. Pikemaajalised tasuta proovipäevad on otseselt töötaja ärakasutamine ja seaduserikkumine, millest saab teada anda tööinspektsioonile.
3. Töösuhte ametlikust vormistamisest pole töötajale mingit kasu
Ehkki ahvatlev võib olla saada palka «mustat» ja tulumaksu maksmata, on saadav kasu väike ja lühiajaline võrreldes tagatistega, mida saab töötaja töölepingust. Näiteks tagab ametlikult vormistatud tööleping töötajale erinevad sotsiaalsed hüved: puhkuse, igakuise töötasu, soodustused lapsevanematele (näiteks lapse(hooldus)puhkus, isapuhkus jne) ja ravikindlustuse. Need hüved ei kaasne muude võlaõiguslike kokkulepetega, nt töövõtu- või käsunduslepinguga.
4. Töölepingul ja töövõtulepingul pole suurt vahet
Tööleping pakub töötajale oluliselt suuremaid õigusi ning sotsiaalseid tagatisi, mistõttu tasub tulenevalt töösuhete iseloomust alati eelistada töölepingut. Nii näiteks on töölepinguga töötajale tagatud tähtajatu töösuhe, töötasu alammäär, puhkus ja puhkusetasud, töövahendid ning tööalane täiendõpe. Töövõtulepingu puhul ei näe seadus neid võimalusi ette.
5. Ettevõtjast tööandjal on ametlikult vormistatud töösuheteid vaja vaid vormi pärast
Ka tööandjate vaates pole tööleping lihtsalt paber paberi pärast, vaid annab õiguse nõuda töötajalt ka tööde kokkulepitud kujul, kohas ja ajas tegemist, ärisaladuse hoidmist ning konkurentsikeeldu. Samuti saab tööandja nõuda töötaja tekitatud kahju eest varalist vastutust. Seega tagab korrektne tööleping tööandjale lojaalsema töötaja. Omades ametlikke töösuhteid on mõlemad osapooled võtnud vastastikku täita kohustusi, pidades kinni kokkulepetest, headest tavadest jne. Ka töötaja tunneb ennast väärikamalt, kui ta teab, et tööandja ei hoia tema arvelt rahaliselt kokku ja seeläbi väärtustatakse töötaja panust.
6. Töötaja ei saa kontrollida, kas tööandja tasub tema eest sotsiaalmaksu
On esinenud olukordi, kus tööandja on sõlminud küll korraliku töölepingu, kuid jätnud sotsiaalmaksu maksmata. Töötajale tähendas see aga ravikindlustusest ilma jäämist. Seetõttu tasub töötajal endal veenduda, et tööandja tasub tema eest sotsiaalmaksu ning tema ravikindlustus kehtib.
Lugeja küsib:
Minu tegelik tööpäev algab kell 7.30 hommikul, kui võtan ettevõtte garaažist kaubiku koos tööriistade ja materjalidega ning alustan teed ehitusobjektile, võttes vahepeal erinevatest kohtadest linnas peale töömehed ning jõudes tavaliselt kella 8.00-ks objektile.
Kirjade järgi, ehk töökorralduse reeglites on tööpäeva alguseks märgitud kell 8.00 ning tööpäeva lõpuks kell 17.00. Tööpäeva lõppedes läheb mul umbes sama palju aega (pool tundi) töötajate laialiveoga ja kaubiku garaaži viimisega.
Kas see igapäevane lisatund (2X30 min) on minu jaoks tööaeg? Kui need lisatunnid loetakse tööajaks, kas siis on tegemist ületundidega?
Vastab tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:
Teie tööpäevadele igapäevaselt lisanduvat aega (2X30 min) tuleks lugeda tööajaks, sest töötajana täidate nimetatud ajal tööülesandeid, ehk teostate toiminguid tööandja huvides ning tema korraldusest lähtuvalt. Kuna eeldatavalt on Teie näite puhul tegemist tavalise, ehk päevaviisilise tööaja arvestusega (5 päeva nädalas, 8 tundi päevas), siis nende nn lisatundide puhul oleks tegemist ületundidega, milliste puhul töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 44 lõike 1 kohaselt eeldatakse töölepingu poolte omavahelist kokkulepet. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt hüvitab tööandja töötajale ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu (TLS § 44 lg 7).
Ettevõtted on hädas uute töötajate leidmisega, sest tudengitel pole aega kooli kõrvalt tööl käia ja tööotsijaid peibutab võõrsil pakutav palk.
Kütusemüüja Statoil otsib sel sügisel pealinnas 15 uut töötajat ning firma pressiesindaja Jaanus Pautsi sõnul on see seotud öise töökoormuse kasvuga nende teenindusjaamades, aga ka kõrgharidusreformiga. «Eks oma osa on siin tasuta kõrgharidusel, mille eelduseks on õppekava täitmine täismahus. See omakorda paneb tudengid rohkem õppima ning kooli kõrvalt käib tööl senisest vähem noori,» tõdes Pauts.
Peamiselt kooliõpilastele ja tudengitele tööd pakkuva McDonald’si kiirtoidurestorani Baltikum personalijuhi Agnija Rikmane sõnul on tänavu nende kaadri voolavus suurem kui mullu, küünides 66 protsendini.
Palk meelitab välismaale
«Enamik meie töötajatest on õpilased, kes on tulnud tööle ajutiselt, et teenida lisaraha. Töötajad lahkuvad meilt nii mõnigi kord seetõttu, et nad leiavad töö, mis sobib nende haridusliku või erialase kvalifikatsiooniga,» tõdes Rikmane. Samas on juba mitu aastat tüüpilisi töölt lahkumise põhjusi välismaale tööle minek.
Seda, et võõrsil pakutav palk meelitab Eesti lihtsa töö tegijaid, kinnitab Eestis 66 toitluskohta pidava Baltic Restaurants Estonia personalijuht Külli Toots. Nende ettevõttest lahkus septembris omal soovil 85 inimest. Tootsi sõnul on kõige keerulisem leida klienditeenindajaid ja kokki. «Ühte ametikohta oleme sunnitud täitma sageli mitu korda, kuna inimestel on valikuvõimalus suur ning ei suudeta otsustada, kuhu tööle minna tahetakse,» tõdes Toots. Harv ei ole olukord, kus inimene töötab ettevõttes nädalakese, saab teisest kohast parema pakkumise ning lahkub päevapealt.
Prisma Peremarketi personalijuhi Reet Ratta sõnul lahkuvad neilt valdavalt alla aastase tööstaažiga klienditeenindajad, keda iseloomustabki sage töökohavahetus. «Samas, tudengite puhul on igati loogiline ja ootuspärane, et nad töötavad müüjana mõnda aega ja seejärel püüavad leida erialase töö,» möönis Ratas.
Ettevõtete kinnitusel on nad Tallinnas hädas uute töötajate leidmisega. Näiteks Tartus laekus Statoili klienditeenindaja ametikohale üle saja avalduse, pealinnas aga on uusi inimesi leida raske.
«Heade töötajate leidmine ei ole sama lihtne kui mõni aasta tagasi, sest on vähem kandidaate, nende kvalifikatsioon ja motivatsioon on madalam,» tunnistas McDonald’si Baltikumi personalijuht Agnija Rikmane. Probleem on see tema sõnul kõigis Eesti majutus- ja toitlustusettevõtetes.
Prisma Peremarketi personalijuht Reet Ratas ütles, et kuigi olukord tööjõuturul on praegu nende jaoks keeruline, läheb see lähiaastatel ilmselt veelgi raskemaks, sest sõjajärgsel beebibuumi ajal sündinud on pensionile minemas ja 1990. aastatel oli sündimus väike. «Seega, uut tööjõudu peale ei tule, lisaks on suur ja prognoosimatu väljaränne, aga võõrtööjõu kasutamine teeninduses on keeruline,» rääkis Ratas.
Külli Toots kinnitas, et uusi töötajaid leida on raskem kui mõni aasta tagasi, mil kvalifikatsiooni mitte nõudvale ametikohale laekus suur hulk CVsid. «Kahjuks on paljud kandideerijad vastutustundetud – ei võta vastu telefoni, ei helista tagasi ega pea kinni kokkulepetest tulla töövestlusele,» rääkis ta.
Toots tõdes, et sama olukord hakkab tekkima kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel. «Kandideerijatel on ettekujutus, et töötasu makstakse tööle tulemise eest. Kui tahta, et nad tööd teeksid, tuleb maksta lisatasu,» ütles ta.
Kõik küsitletud ettevõtted kinnitasid, et on viimasel ajal palku tõstnud ning püüavad töötajaid hoida, pakkudes lisatasusid või muid boonuseid, kuid sellegipoolest on just palk lahkumise põhipõhjus.
«Rusikareegel on, et inimene tahab saada kätte vähemalt 500 eurot. See on igati mõistetav soov, vaadates statistilisi näitajaid (toidukorvi maksumust), kuid kahjuks ei ole võimalik kõikidel ametikohtadel seda reeglit järgida,» nentis Toots.
Miinimumpalka ei maksta
Prisma Peremarketi personalijuhi Reet Ratta sõnul on tööotsijate ettekujutus klienditeenindaja tööst hullem kui tegelikkus. «Ma ei tea, miks ja kust on tekkinud paljude inimestel ettekujutus, et makstakse miinimumpalka,» imestas Ratas.
Tema sõnul teenivad parimad Prisma müüjad ja kassiirid pea sama palju kui õpetajad ja miinimumpalka pole pood kunagi maksnud. «See on olnud põhimõtteline otsus,» lausus ta. Ratas tõi näiteks, et Tallinnas on müüjate ja kassiiride palgad vahemikus 517–656 eurot, Narvas ja Tartus 470–644 eurot.
Alates selle aasta 1. juunist hakkas Prisma pealinnas töötavatele tunnipalgalistele töötajatele maksma intensiivsustasu. «Põhjuseks Tallinna ümbruse tihedam konkurents tööjõuturul, suurem töökoormus ja paremad majandustulemused, mille eest on võimalik palku tõsta,» põhjendas ta. Kõikide poeketi töötajate palk tõusis tänavu oktoobris.
Tallinnas ja Harjumaal algavad Statoili töötajate palgad 580 eurost, millele lisandub öötöö hüvitis ning tulemuspalk.
«Aasta alguses tõstsime teenindusjaama töötajate põhipalkasid, kuid viimase poole aasta jooksul oleme senisest rohkem suurendanud tulemuspalga osakaalu,» rääkis Jaanus Pauts. Viimane tulemuspalga osakaalu suurendamine oli oktoobri alguses, mil teatud toodete puhul kasvas tulemuspalk ligi kaks korda. «See tõstab müüjate kogupalka sõltuvalt töötaja müügitulemustest 8–30 protsenti,» lubas ta.
McDonald’si töökuulutustes pakutakse tunnitasuks 3,30 eurot ning Rikmane kinnitusel on see teenindusvaldkonnas konkurentsivõimeline palk.
«Tallinnas, kus töökoormus on teistest linnadest suurem ning uute töötajate vajadus kõige tuntavam, maksame alustavale töötajale riiklikust miinimumist pea 75 protsenti kõrgemat töötasu ning oskuste edenedes liiguvad motiveeritud töötajad üldjuhul kiirelt kõrgemale palgatasemele,» rääkis personalijuht.
Baltic Restaurants tõstis palku eelmise aasta lõpus keskmiselt kaheksa protsenti, kuid personalijuht Külli Tootsi sõnul jäävad ettevõtte võimaluste ja inimeste soovide vahele siiski suured käärid.
Kaadri voolavus tänavu
• Prisma 25%
• McDonald’s 66%
• Statoil 56%
Tarbija24»Töö
Autor:
Hanneli Rudi
Page 1067 of 1608
