Articles
Tänases Eesti Päevalehes toome näiteid ettevõtetest, kus viimasel ajal on töötajate palka tõstetud. Neid leida polnud keeruline.
Palgatõus ei puuduta ainult riigikogu ja tippjuhte, aga ta ei puuduta ka igaüht. Isegi ettevõtetes, kus palku on tõstetud, ei ole need enamasti tõusnud päris kõigil töötajatel. Ja isegi tõstetud palgad ei ole tihti sellised, mis tekitaksid töötajates suurt rahulolu ja lojaalsust.
See, kui rahul või rahulolematud töötajad palgaga on, sõltub muidugi ka ametist ja tegevusalast. Kui Tallinna Linnatranspordi AS-i avalike suhete spetsialist Urmas Tooming tõdeb, et „praegu tööle võetavaid inimesi huvitab ainult palk, muid hüvesid või soodustusi ei küsita”, siis IT-ettevõtja Jaan Pillesaar, Helmese omanik, julgeb rääkida ka seda, et raha ei ole „maailmas esmatähtis, kuigi inimesed jõuavad selle tõdemuseni enamasti liiga hilja”. Mitmekordset Eesti keskmist palka teeniv töötaja saab Pillesaare soovitatud mõtteviisi endale lubada, keskmise ringis või alla selle saaval töötajal on seda raske teha.
Töönõustajad soovitavad tavaliselt, et kõrgemat palka küsides on kasvavast elukallidusest kurtmise asemel tõhusam kirjeldada tööandjale panust, mida te tema ettevõtte käibesse ja kasumisse annate. On aegu, kus tööandjal on sellist juttu lihtsam ignoreerida, ja on aegu, kus see on raskem. Praegu on käes pigem see teine ja aasta-aastalt on oodata korralike – rääkimata headest – töötajate läbirääkimispositsiooni paremaks muutumist.
Eesti Pank prognoosib oma viimases majandusülevaates, et järgmistel aastatel võib Eestis esmakordselt näha tööhõive kahanemist hoolimata samaaegsest tööpuuduse vähenemisest. Ebasoodne demograafiline areng – rahvastiku vananemine ja väljaränne – hakkab tööandjatele üha rohkem hambaid näitama. Eesti Pank soovitab ettevõtjatel vastukaaluks „suurendada tööjõu varustatust kapitaliga ja tõsta töötajate kvalifikatsiooni”.
Kujunenud olukord on väljakutse töösuhte mõlemale poolele. Tööandjate poolel ei tähenda see ainult investeerimisvajadust, vaid sageli ka vajadust muuta juhtimist: mida kvalifitseeritum töötaja, seda vähem talub ta „keelan, käsin, poon ja lasen” tüüpi juhtimist. Töötajate poolel seevastu on raske seedida seda, et majandust kraavi keeramata ei ole ulatuslik hüppeline palgatõus võimalik. Kui tänavu jääb keskmise brutopalga kasv 5% kanti, siis 2014.–2015. aastaks lubab keskpanga prognoos vastavalt 6,4% ja 7,4%. Ka sellises tempos jõuab Soome tasemele lähemale, aga see võtab aega.
Kadri Paas
Majandus küll kidub, aga ettevõtjad tõstavad töötajate palka sellegipoolest. Ja kui nüüd keegi väidab, et ta ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle töötasu oleks viimasel ajal tõusnud, siis Ärileht annab teada, kust palgatõusu otsida.
Suurärimees Ülo Pärnits, kes pani Äripäeva Äriplaani konverentsil kolleegidest ettevõtjatele südamele, et nood ikka palku tõstaksid, muidu jookseb Eesti oskajatest töötajatest tühjaks, andis oma sõnadele ka sisu.
„Mainori grupis on palgad selle aasta esimeses kvartalis tõusnud võrreldes mullu sama ajaga 16%,” ütles Pärnits ja lisas, et palgad on tõusnud valikuliselt. Seejuures ei ole tööjõupuudus Mainori jaoks päevakajaline teema. „Meie pakutavad palgad ja töö tingimused on konkurentsivõimelised,” põhjendas ärimees.
Elektriraudtee müügi- ja turundusjuhi Norbert Kaareste sõnul on Elektriraudtee üldine põhimõte olnud, et kord aastas vaadatakse kõikide töötajate töötasumäärad üle ja võrreldakse palgataset teiste transpordisektori ettevõtete analoogset tööd tegevate töötajate töötasudega. „Sel aastal tõusevad Elektriraudtees palgad vastavalt kokkuleppele ametiühingutega keskmiselt 6% töötajate seas ja seda alates 1. juulist. Palgatõus on ettevõtteülene ning puudutab kõiki töötajaid, välja arvatud juhtivtöötajad,” lisas Kaareste.
Hinnatakse töötaja panust
Prisma Peremarketis tõsteti palka üksnes Tallinna kaupluste müüjatel. „Esiteks on siin palgatase kõrgem ja töötajate leidmine oluliselt keerulisem. Teiseks on Tallinna majades töökoormus suurem ning kolmandaks on ka tootlikkus kõrgem,” selgitas poeketi juht Janne Lihavainen.
Palgad tõusid kuni 10%. „Müüjad, kes on tõstnud oma oskustaset, teenivad Eesti jaekaubandusturu konkurentsis igati arvestatavat palka. Mitte ainult isegi jaekaubanduse konkurentsis. Meie parimad müüjad teenivad pea sama palju kui näiteks õpetajad,” lisas Lihavainen.
Tallinna Linnatranspordi AS-is kerkisid palgad tänavu 6%. „Palka tõsteti kõigil töötajatel. Tööjõupuudus on samas tajutav, eriti bussijuhtide osas,” nentis ettevõtte avalike suhete spetsialist Urmas Tooming.
Kas töötajaid huvitavad ka muud hüved peale palga? „Praegu tööle võetavaid inimesi huvitab ainult palk, muid hüvesid või soodustusi ei küsita,” nentis Tooming.
Nordea panga personalijuhi Jane Järvalti sõnul sõltub põhipalga tõus peale palgaturu võrdluse ka iga ametikoha komplekssusest ja vastutuse ulatusest ning töötaja enda kompetentsusest ja töösooritusest. „Seetõttu ei ole me palku tõstnud kõigil töötajatel võrdselt, vaid pigem valikuliselt, analüüsides iga ametikoha olemust ja senist palgataset võrreldes turuga, samuti iga töötaja panust,” rääkis Järvalt.
„Nordeasse värvatavatele inimestele rõhutame ise teadlikult, et lisaks palkadele pakume ka mitmeid muidu hinnatud hüvesid: näiteks toetused lõunasöögi ja sportimise kulude katteks, talvepuhkus, ühisüritused ning soodsad pangateenused. Lisaks pakume häid koolitusvõimalusi ja rahvusvahelist töökeskkonda,” lisas panga personalijuht.
Töölt lahkujaid on vähem
Eesti Energia personalidirektori Gristel Tali sõnul ei ole Eesti Energias üleüldist ja kõiki töötajaid puudutavat palgatõusu toimunud. „Samas ainuüksi ametiühingutega peetud läbirääkimiste
tulemustel lepiti kokku keskmiselt 8%-line palgatõus kaevandustes ja 9%-line keskmine palgatõus Narva elektrijaamade töötajatel. See moodustab juba üsna märkimisväärse osa Eesti Energia töötajatest,” märkis Tali.
Kui Prisma kergitas Tallinna müüjate palku umbes kümnendiku võrra, siis Jüri Käole, Andres Järvingule ja Enn Kunilale kuuluvas Selveri poeketis nii heldelt eurosid ei luhvtitata. Selveri personalidirektor Kristiina Palm ütles, et palgatõus on olnud ametikohtade lõikes erinev. „Viimase kuue kuu jooksul on teenindajate keskmine töötasu tõusnud 2%. Ühtlasi andsime sellest aastast töötajatele lisasoodustuse Selverist tehtud ostudelt ning võimaluse tasuta sporti teha. Nendele soodustusele oleme saanud väga positiivset vastukaja ning tööjõu voolavus on tänavu vähenenud,” lisas Palm.
VAATA GRAAFIKUT DIGILEHEST
Viis nõuannet enne ülemuse jutule minemist: kuidas palka juurde küsida?
1. Kogu julgust, ole enesekindel ja valmistu vestluseks
Vihjetest ei piisa. Palka tuleb küsida selgelt ja üheselt mõistetavalt, kaasvestlejale otsa vaadates. Harjuta palgavestlust mõne sõbraga või kasvõi kodus peegli ees. Kui oma osa on selge, siis lepi tööandjaga vestluse aeg kokku ja anna juba ette teada, millest soovid vestelda.
2. Uuri tööturul toimuvat ja ole kursis oma ametikoha palgatasemega
Uuri, mida teised teevad ja millist palka saavad. Palga puhul räägi alati valdkonna keskmisest töötasust. Kui võtad eeskujuks otsese konkurendi, võib see tekitada tööandjas negatiivse hoiaku (kus nüüd tuli ähvardama). Kui sinu tööga ollakse rahul, siis ei ole ka palga ülevaatamine tegelikult probleem. Praegusel tööturu kiire arengu ajal teeb tööandja seda vähemalt kaks korda aastas või seob palga käibekasvuga.
3. Näita, et väärid rohkemat
Tee veidi rohkem, kui sinult oodatakse, ja pane oma edusammud ka kirja. Tööandja ei hinda töötajat, kes ütleb: selle raha eest ma rohkem ei tee. Näita välja, et oskad, suudad ja tahad teha rohkem, ning too tehtu ka palgaküsimise vestluses esile.
4. Müü end faktide kaudu
Palgakõrgenduse küsimise puhul on olulisim põhjendamine. Just siin tehakse suurimad vead. Kas tööandjat huvitab, et küsija auto laguneb, köök vajab remonti või tal ei jätku söögiraha? Loomulikult mitte – selline jutt jätab töötajast hädapätaka mulje. Räägi sellest, mis on tööandjale oluline. Ja seda faktide kaudu: kuidas täpselt oled ettevõttele kasulik, millega konkreetselt aitad firma arengule kaasa, mida oled juurde õppinud ja millega tuled järjest paremini toime.
5. Kas oled edutamiseks valmis?
Lõpuks peaksid endalt küsima, mida saad senisest rohkem teha. Võtta lisakohustusi? Suuremat vastutust? Ja ka teenida selle eest rohkem. Kui oled valmis enamaks, siis anna sellest teada. Töös edasi liikumiseks ei ole vaja mujale kandideerida.
Allikas: CV Keskus
Eesti majandus vindub: kasv vaid 1,1%
Rahandusministeerium prognoosis Eesti tänavuseks majanduskasvuks 3%, OECD jäi mõnevõrra tagasihoidlikumaks ja piirdus 1,5%-ga.
Statistikaameti andmeil kasvas Eesti sisemajanduse kogutoodang esimeses kvartalis eelmise aasta sama ajaga võrreldes 1,1%. Viimati oli majanduskasv nii nigel kolm aastat tagasi. Võrreldes eelmise kvartaliga kahanes sisemajanduse kogutoodang esimeses kvartalis 1% võrra
4,07 miljardi euroni.
Kuigi majandus vindub, palgad suurenevad. Selle aasta esimeses kvartalis oli keskmine brutopalk võrreldes mullu sama ajaga 6,3% kõrgem. Ainuüksi veebruarist märtsini tõusis keskmine palk 882 eurolt 940 euroni.
ärileht.ee
Geidi Raud, Martin Šmutov
Eesti maksu- ja tolliameti arvates peaks jootraha saajad sellest maksuametile teatama ja saadu pealt makse maksma. Millised summad aastas jootrahana käest kätte liiguvad, pole aga teada.
"Kuna jootraha on hea teeninduse ja töö eest makstud tasu, siis kuulub see ka maksustamisele," väidab maksu- ja tolliameti pressiesindaja Kaia-Liisa Kallas.
"Kui klient annab jootraha otse teenindajale, siis peab teenindaja selle tulu oma tuludeklaratsioonis deklareerima ja sellelt tulumaksu tasuma."
Jootraha on preemia, millelt maksta on tobe
Kui klient jätab jootraha selliselt, et jootraha maksab hiljem teenindajatele välja tööandja (näiteks makstakse jootraha pangakaardiga või kogutakse kokku ja jagatakse hiljem kõigi töötajate vahel teatud proportsiooniga laiali), peab tööandja omakorda käsitlema seda töötasuna ja sellelt kõik palgaga seotud maksud maksma.
Viikingite külas ettekandjana töötanud Mari (21) arvab aga, et jootraha pealt maksude tasumine oleks naljakalt tobe. Tema hinnangul on jootraha preemia ja see võikski nii jääda. Iseasi on Mari sõnul see, kui jootraha on juba kliendile esitatava arve sisse arvestatud.
Mari sõnul teenis ta heal päeval jootrahana poolsada eurot.
USAs on tegemist üüratute summadega
"Kui kunagi peaks jootraha maksustamise alla minema, siis ega mul midagi üle ei jää, kui maksta, kuid hea meelega ma seda muidugi ei teeks," arvab neiu.
Kui paljud jootraha saajad on sellest maksuametile teada andnud ja kas Mari oleks selles nimekirjas esimene või kümnes, pole selge, sest maksuametil pole sellise tuluartikli kohta eraldi ülevaadet.
Kallase väitel on jootraha deklareerimist ameti töötajad nõudnud küll, kuid kontrollkäikude ajal on selgunud, et seda ei tehta.
"Selliseid juhtumeid on olnud, aga nagu öeldud, eraldi statistikat selle kohta koostatud ei ole, nii et numbritega pigem ei spekuleeriks," lisab Kaia-Liisa Kallas.
Niisiis pole teada, kui suured summad Eestis jootrahana käest kätte liigub. USAs liigub aastas jootrahana raadiosaate "Freakonomics" väitel umbes 40 miljardit dollarit, mis on lausa kaks kosmoseagentuuri NASA eelarvet, siis Eestis on summa muidugi palju väiksem. Tuues USA numbri otse Eesti konteksti, võiks lähtuda rahvaarvust, kuid samas peaks arvestama, et jootraha jätmine pole Eestis niivõrd levinud kui USAs.
Kallas selgitas Õhtulehele, et nemad teevad analüüsi maksuaugu kohta maksuliikide lõikes. Majutus- ja toitlustussektoris oli ameti hinnangul ümbrikupalga kahju 2012. aastal 1,16 miljonit eurot (mis moodustab kogu ümbrikupalga kahjust 2,6 protsenti).
"Kui palju aga sellest on seotud jootrahaga ja kui palju nn tavapärase mustalt maksmisega, pole võimalik öelda," nentis Kallas.
"Meie eesmärk on tagada, et kõik ettenähtud maksud oleks tasutud, kuidas iganes see tulu siis teeniti või käive saavutati."
Kallas toonitas, et MTA on võtnud eraldi tähelepanu alla majutus- ja toitlustussektori kontrolli, kus on suurem risk ümbrikupalga maksmiseks ja käibe varjamiseks.
Lugeja küsib:
2006 aastast on mul veel kasutamata 8 kalendripäeva puhkust. Nüüd selgus, et selle kasutamisega võib tekkida probleeme, kuna ka nii ammu välja teenitud puhkused pidavat aeguma. Kas tööandja võiks mulle selle kasutamata puhkuseosa hüvitada rahaliselt kui puudub võimalus selle kasutamiseks enne aegumist?
Vastab tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Urve Stroom:
Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 137 kohaselt aeguvad kõik nõuded, mis tekkisid enne 1.juulit 2009, 4 aasta jooksul. Seega puhkused, mis olid väljatöötatud ja aegumata 30.06.2009 seisuga, aeguvad 01.07.2013.
Puhkuse eesmärk on anda töötajale tööst vaba aeg töövõime taastamiseks. TLS § 54 kohaselt ei ole õigust puhkuse kasutamisest keelduda ja puhkust ei ole lubatud asendada muude hüvedega.
Puhkuse kasutamine toimub üldjuhul puhkuste ajakava alusel. Selle koostamisel on tööandja kohustatud arvestama ka sellega, et töötajale tuleb võimaldada välja töötatud puhkuse kasutamine enne puhkusenõude aegumist.
Aegumata ja kasutamata puhkust on tööandja kohustatud hüvitamata töötajale TLS § 71 alusel vaid töölepingu lõppemisel.
Seega pärast 01.07.2013 ei ole teil õigust nõuda selle puhkuse kasutamist ja TLS-s sätestatuga ei ole kooskõlas selle kasutamata puhkuseosa hüvitamine töösuhte ajal rahaliselt.
TLS-st ei tulene keeldu poolte kokkuleppel kasutamata aegumata põhipuhkuse aegumistähtaja pikendamiseks. Töötaja kasuks sõlmitavad kokkulepped on TLS § 2 järgi lubatud. Kui pooled soovivad sellist kokkulepet sõlmida, oleks mõistlik see vormistada kirjalikult välistamaks hilisemaid vaidlusi.
Külli-Riin Tigasson
Sellel, kes süüdistab töötuses iseennast, kujuneb madal enesehinnang, mis saab töö leidmisel takistuseks, ütleb noorte töötuse uurija Gestur Guðmundsson.
Euroopa noorte töötus on jõudnud rekordtasemeni, Hispaanias on see 56%, Kreekas üle 60%. Eestis on töötuse määr alla 25-aastaste noorte seas 21%. Gestur Guðmundsson, kas kriis tabab siis kõige valusamalt just noori?
Jah, nii see on. Kui ühiskonnas hakkab töötus süvenema, siis kõige valusamalt lööb see noori. Aga kui kriis hakkab läbi saama ja tööhõive suurenema, siis on noored jällegi esimesed, kes töö leiavad. Noored on kõige paindlikum osa tööjõust, nad on valmis kohanema, õppima. Vanemad töötud on spetsialiseerunumad, nad ootavad tööd oma erialal ega ole nii paindlikud.
Aga miks kriis algul kõige valusamalt just noorte pihta lööb?
Vanemate töötajate positsioon on turvalisem, neil on tähtajatud töölepingud, etteteatamistähtaeg töö ülesütlemisel. Eriti suur on töötajate kaitse Lõuna-Euroopas: ametiühingud on töötajatele välja võidelnud tugeva kaitse, neid on raske lahti lasta. Hispaanias ja Itaalias on see juba alates 1980-ndatest kaasa toonud noorte nõrgema positsiooni, sest töötajad üritavad võimalusel sõlmida tähtajalisi, lühikesi lepinguid, nad mõtlevad, et kui võtan inimese päriselt tööle, siis olen temaga seotud elu lõpuni. Aga tänapäeva maailmas ei saa ju kindel olla, et firma tegeleb sellega, mis täna, ka 30 aasta pärast. Ja seetõttu elavad näiteks Itaalias paljud kuni 40-aastased inimesed ilma tähtajatute töölepinguteta, nendega tehakse tähtajalisi lepinguid ainult üheks aastaks.
See tähendab siis, et ametiühingute võidetu töötab teatud ühiskonnarühmade huvidele vastu.
Väga hea lahendus on Taanis -
flexicurity, mis tähendab ühtaegu paindlikkust ja turvalisust. See tähendab, et inimesi on lihtne lahti lasta ja töö kaotanud inimesed saavad riigilt tuge koolituseks, uue töö leidmiseks. See on muutnud tööturu väga mobiilseks: inimesed on paindlikud, liiguvad ühelt töökohalt teise. Ja Taanis on töötus juba pikka aega üpris madal olnud.
See tähendab niisiis, et kui globaalse majanduse riskid on Lõuna-Euroopas ettevõtete kanda, siis Taanis paneb õla alla riik?
Jah, Taani süsteem annab ettevõtetele võimaluse olude muutumisega kohaneda. Kui vaja, on lihtne töötajate hulka kokku tõmmata, ja kui vaja, on kerge seda suurendada.
Kuidas mõjutab noorena kogetud töötus inimest hilisemas elus? On väike töötuse episood pigem positiivne, sest kogetud raskused annavad kaasa parema empaatiavõime hilisemaks eluks või on sel pigem negatiivne mõju?
Kui 16-20-aastased noored kogevad töötust, annab see neile väga halva stardi hilisemaks eluks. Ja neil on teistest palju suurem risk olla töötu ka hilisemas elus. Noorena kogetud töötus mõjutab inimest hilisemas elus läbi paljude eri mehhanismide: psüühilised mehhanismid, sotsiaalsed sidemed. Kui 35-aastane inimene jääb näiteks aastaks töötuks, siis see ei pane teda nii suurde riskiolukorda, sest tal on töökogemus, sotsiaalsed sidemed, ta on 10-15 aastat juba tööl käinud. Aga kui tuled koolipingist ja jääd töötuks, paneb see su suurde ohtu. Kandideerid kuskile tööle ja sinult küsitakse, mida sa pärast kooli tegid, ja sa pead ütlema, et ei midagi, olen töötu olnud.
Ja tööandja võtab järgmise kandidaadi, kel töökogemus olemas.
Tean inimesi, kes on 40-ndates eluaastates ning olnud kolm-neli aastat töötud. Nüüd, kui kriis annab järele, nad naasevad tööturule ja see on okei. Nad teavad, kuidas selleks valmistuda, nad teavad, mida tähendab tööl käimine.
Aga kui sa oled 16- või 17-aastane, kukud koolist välja ja oled töötu, siis sa oled öösel üleval, magad päeval, ja kui oled seda teinud terve aasta, on hiljem seda raske muuta. See hakkab tervet elustiili mõjutama.
Paljudes maades on uuritud, mis juhtub töö kaotanud inimestega. Leiti, et 1930-ndate suure depressiooni ajal tööta olnutel oli teistest palju suurem tõenäosus olla töötu ka siis, kui majandusel läks juba paremini. Nad kaotasid võime töötada. Sa pead tööl käima, et seda võimet hoida.
Aga kas 16-20-aastased ei peaks töötamise või töötaolemise asemel hoopis kooli minema?
Paljud muidugi. Aga on noori, kelle akadeemilised võimed ei ole head, kellel on õpiraskused. Neile tuleb teistmoodi läheneda. Minu arvates on väga head Islandi ja Taani tootmiskoolid, kus ei õpita, vaid töötatakse. Üks rühm valmistab teistele toitu, teine rühm võtab arvuteid koost lahti, et mingit osa arvutijuppe ja materjale taaskasutada, kolmas rühm värvib midagi. Osa neist noortest ei ole harjunud hommikuti tõusma ja kuhugi minema, esimestel nädalatel tuleb õpetaja neile koju ja võtab nad kaasa, kui nad muidu üles ei ärka. Sellistes koolides käivad 18-25-aastased, kes on koolist välja kukkunud ja pikemat aega töötud olnud.
Ja kui edukad sellised koolid on?
Enamik sellistes koolides käinud noortest leiab endale hiljem töö. Aga mõned vajavad rohkem tuge kui teised. Siis ütleb koolijuht, et „see õpilane vajab rohkem aega, anname talle kolm kuud veel, ta pole veel valmis". Aga mõned tootmiskooli õpilased saavad sellest ka nii palju julgust, et minna tavakooli.
Ja tootmiskool vabastab inimese töötusest kui elustiilist?
Jah, just. Seda, et 20. eluaastates kogetud töötusel on inimesele ränk mõju, tõendavad paljudes maades tehtud uurimused. Näiteks Soome lama ajal (lama tekkis NSV Liidu turu kaotamisest 1990-ndate algul, mil pankrotistusid paljud kergetööstusettevõtted - toim) tõusis töötus 20%-ni. Enamik läks tööle tagasi, aga teatud osa neist, kes toona töötuks jäid, ei naasnud tööturule enam kunagi. Eelkõige need, kes olid lama ajal noored ja kes harjusidki töötud olema. Nad ei käi tänaseni tööl, võtavad välja sotsiaaltoetusi, mõned aga sedagi mitte, elavad maal, näiteks perel oli suvila, nad kolisid sinna ja nüüd kütivad, püüavad kala.
Muide, olen Eesti kolleegidega vesteldes kuulnud, et siinsetel töötutel on kombeks iseennast süüdistada.
Jah, nii see on. Kui talvel ilmus Eesti Päevalehes artiklisari, kus noored kirjutasid enda võimalustest tööturul, siis torkas silma, et sõltumata sellest, kas konkreetsel noorel oli töö või mitte, pidas seda alati isikliku valiku ja vastutuse tulemuseks. Et kui olen töötu, siis oma viga, et õppisin filoloogiks, mitte inseneriks.
See on väga individualistlik lähenemine. Kui 20% noortest on kriisi ajal töötud ja süüdistavad ainult iseend, ei ole see eriti mõistlik. Inimesed, kes töötuses ainult ennast süüdistavad, ei ole võimelised nägema end suhtes teiste inimeste ja ühiskonnaga laiemalt.
Aga kas see ei ole kasulik, kui leiad, et oled töötuses ise süüdi, ehk mobiliseerib see sind paremini tegudele kui ühiskonna süüdistamine?
Sotsioloog Ulrich Beck kirjutas juba 1980-ndatel, et riskiühiskonnas hakkavad inimesed üha rohkem uskuma, et kui nendega juhtub midagi halba, siis vastutavad nad selle eest ise.
Öelda, et olen ise kõiges süüdi, on sama vale, kui süüdistada kõiges ainult ühiskonda nagu Taanis 30 aastat tagasi, kui öeldi, et kui miski on vale, siis ühiskond on süüdi. Aga praegu on teine äärmus, iseenda süüdistamine läinud liiga kaugele.
See, kui inimene peab oma töötuses süüdlaseks ainult iseennast, blokeerib tema tegevuse, võime olukorda parandada. Muidugi sõltub töö leidmine suuresti inimesest endast, aga töö leidmise eelduseks on, et enesehinnang oleks enam-vähem hea. Kui enesehinnang on katki, ei saa minna tööd otsima väriseva hääle ja kühmus seljaga. Seepärast on tähtis, et kui tööturukonsultant tegeleb tööotsijatega, siis pakutakse vajadusel ka abi enesehinnangu kordasaamiseks.
Kui järele mõelda, siis äkki on just ennast süüdistav mentaliteet põhjus, miks terviseuuringute andmetel on alates majanduskriisi algusest noorte meeste seas nii palju ärevushäireid, depressiooni ja alkoholismi? Statistika järgi on just noored mehed töötusest rohkem tabatud kui naised.
Jah, ka 1990-ndate Soomes tabas töötus noori mehi rohkem kui naisi. Ka Islandil on noorte töötus meeste hulgas suurem. Noored naised näikse tänapäeval mobiilsemad olevat. Mõnedes Islandi külades pole peaaegu üldse 16-25-aastaseid naisi. Aga ega seal naistele eriti tööd ka pole. Üks noor maalt pärit islandlane ütles mulle kord: „Kui mul on vaja kohata kunagisi klassiõdesid, siis pean minema Reykjavíki peatänavale, nad kas töötavad seal poodides või siis ostlevad. Naiste mobiilsust näitab seegi, et kui ühes Rootsi linnas suleti Ericssoni tehas ja töö kaotanutele pakuti abi, siis abivajajatest suurema osa moodustasid mehed, naised olid kohe uue töö leidnud.
Oleme pikalt rääkinud sellest, kuidas noored ei leia tööd. Saksa ajakirjandusest võib lugeda, kuidas sealsed tööandjad on kimpus vastupidisega: rahvastik vananeb, töökäsi on vaja. Noored sakslased olla väga nõudlikud, nad otsivad hea palgaga huvitavat tööd, kus saaks õhtul vara koju ning pealekauba tahavad nad oma tööga ka natuke maailma parandada.
Jah, paljud lõunaeurooplased lähevadki Saksamaale. Aga noored ei ole valmis iga tööga leppima. Nad tahavad head, inspireerivat, huvitavat tööd. Ma arvan, et tööandjad teevad õigesti, kui võtavad teine kord tööle ka inimesi, kes ei ole tööturul eelisseisus. See teeb töökoha kõigile tähendusrikkamaks, kui sellel on ka teatud sotsiaalne funktsioon.
Gestur Guðmundsson viibis Tallinnas 12.-14. juunini Tallinna ülikoolis toimunud rahvusvahelise noorsoouurijate konverentsi NYRIS raames.
Islandi õige valik
Gestur Guðmundssoni sõnul tegi Islandi valitsus majanduskriisi ajal väga häid valikuid.
„Islandil on olnud alates Teisest maailmasõjast peaaegu kogu aeg täistööhõive. Islandlased on harjunud olema mobiilsed, oleme kalastajarahvas ja kala on väga ette ennustamatu: mõnikord on, mõnikord mitte.
Kui 2008. aasta sügisel tabas Islandit majanduskriis, ei teinud Islandi valitsus avalikus sektoris kärpeid. Kärbiti minimaalselt. Erasektor tõmbus niigi kokku ja kui ka avalik sektor oleks kärpinud, oleks asi läinud päris hulluks. Töötus kasvas Islandil 2008. aasta suviselt 2%-lt 2009. aastaks 10%-le.
Islandi valitsus hakkas kärpima alles aastatel 2010–2012 ja nii oli võimalik saavutada pehmem maandumine.
Õige oli ka see, et Island lasi pankadel pankrotti minna. Rahvusvahelised investorid kaotasid raha, aga pangad olid ju ise riske võtnud ja riskides pead teadma, et teinekord võid raha ka kaotada.”
Page 1085 of 1608
