Articles
Isikukaitsevahend ei ole tüütu kohustus ega ebameeldiv töö segaja, vaid aitab kaitsta töötaja elu ja tervist. Vaatamata väljakujunenud arusaamale, ei ole isikukaitsevahendid ebamugavad ja tööd takistavad, kui need on soetatud tööandja ja töötaja koostöö tulemusena.
Tööinspektor Alari Nahkur sõnul peavad isikukaitsevahendid sobima töötaja kehaehituse ja suurusega, tähelepanu tuleb pöörata selle reguleerimis- ja kinnitusvahenditele. „Isikukaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu saavad enim kannatada silmad, sõrmed ja pea,“ lisas Nahkur.
Mõned näited sellest, mis võib juhtuda, kui ei kasutata isikukaitsevahendeid.
* Haamriga vastu metalli lüües lendas suur metallikild töötajale silma. Tagajärjeks raske kehavigastus, silma sarvkesta lahtine haav koos silmasisese võõrkehaga. Töötaja ei kandnud kaitseprille.
* Puhastusaine doseerimise käigus sattusid pritsmed töötajale silma. Silma loputati koheselt jooksva veega, mistõttu olid õnnetuse tagajärjed kergemad. Silma punetus möödus ühe päevaga. Töötaja ei kandnud kaitseprille.
* Suruõhutraatharjaga töötades lendas harjast välja traaditükk ja vigastas silma. Töötaja ei kandnud kaitseprille.
* Reguleerides paberipressi juhtrattal traadi liikumist, jäi töötaja sõrm liikuva sidumistraadi ja juhtratta serva vahele, tekitades sõrmedele lõikehaavad. Töötaja ei kandnud kaitsekindaid.
* Töötaja tõmbas ahjust friikartulitega resti välja paljaste kätega. Rest oli tuline ja töötaja käed said põletada. Töötaja ei kandnud kaitsekindaid.
* Erikujuliste klaaside nurkade lihvimisel puutus töötaja käsi vastu klaasi serva, tekitades käele lõikehaava. Töötaja ei kandnud kaitsekindaid.
* Puhastades kraaviperve puuokstest, kividest ja võsalangetamisel tekkinud jääkidest, tabas töötaja pead langetatavast puust lahtimurdunud puutükk. Tagajärjeks lülisamba kaelaosa põrutus. Õnnetuse hetkel ei kandnud töötaja talle väljastatud kiivrit.
„Analoogseid näiteid võib tuua lõputult. Kõiki neid õnnetusi oleks saanud vältida või kahju inimese tervisele vähendada, kui töötajad oleksid kasutanud vastavaid isikukaitsevahendeid,“ selgitas Nahkur.
Enim raskeid tööõnnetusi toimub ehitussektoris, mistõttu tuleb just seal pöörata suuremat tähelepanu oma töötajate tervise kaitsele. Nahkuri sõnul on ehitustööde turvaliseks teostamiseks vajalikud kaitsekiiver, turvarakmed ja ohutusvööd, samuti kaitsejalanõud, silmade- ja näokaitsevahendid, hingamiselundite- ja kuulmiskaitsevahendid, kaitsekindad, põlvekaitsed, helkurvest ja kaitseriietus.
* Korvtõstukis töid teostav maaler jättis turvarakmed kinnitamata, kaotas tasakaalu ja kukkus 5m kõrguselt alla betoonpõrandale.
* Ronides mööda statsionaarset redelit 4-korruselise hoone katusele, libises ehitaja jäätunud redelipulkadel ja kukkus alla. Redel oli küll varustatud julgestusseadisega turvarakmete kinnitamiseks, kuid töötaja jättis turvarakmed redeli julgestusseadme külge kinnitamata.
„Meie tänastest valikutest sõltub homne heaolu. Seetõttu peame esmalt vaatama peeglisse ja endale selgeks tegema, kas kiirelt ja kergelt teenitud raha kaalub üles võimaliku tervisekahju ning edasise töövõime puudumise,“ rõhutas Nahkur.
Isikukaitsevahendite olemasolu eest vastutab tööandja, kuid töötajal lasub kohustus neid kasutada.
Lisainfo:
Viivika Vilja
Lääne inspektsiooni teabespetsialist
Telefon: 5623 0016
E-kiri: This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.
Lugeja küsib: Kui tihti ja kui kaua võib töötaja tööajal suitsetada?
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Mustkivi:
Tubakatoodete tarbimise piirangud ja keelud on sätestatud tubakaseaduse (edaspidi TubS) §-des 29 ja 30. TubS § 30 lg 1 sätestab, et TubS §-s 29 nimetamata juhtudel otsustab ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise vastavalt ruumi või piiratud maa-ala valdaja enda äranägemisel, arvestades käesoleva paragrahvi lõikeid 3 ja 4 ning käesoleva seaduse § 31.
Seega on tööandjal õigus enda territooriumil suitsetamine ära keelata või kohustada töötajat suitsetamise soovi korral seda tegema vastavalt selleks ettenähtud ruumis või alal.
Tööaja korralduse aluseks on ettevõttes üldjuhul tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele, milles määratakse kindlaks muuhulgas tööaja algus, lõpp ja tööpäevasisesed vaheajad. Tööpäeva kestel peab tööandja andma töötajale lõunavaheaja kestusega 30 min kuni 1 tund, mida ei arvata tööaja hulka ja mida töötaja võib kasutada oma äranägemisel.
Lisaks sellele on teatud töötingimuste korral tööandjal kohustus anda veel täiendavaid tööaja hulka arvatavaid vaheaegasid. Nimelt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 9 lõike 31 alusel peab tööandja võimaldama töötajale suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavad vaheajad.
Seda, millal vastavad pausid antakse, reguleerib ja hindab tööandja ning pauside kasutamise kord tuleb töötajatele teatavaks teha. Kui tööandja peab vajalikuks kehtestada erireeglid töökohas suitsetamisele, siis võiks need olla sätestatud töökorralduse reeglites, mis on töötajale täitmiseks kohustuslikud.
Juuli Laanemets
Sotsiaalministeerium saatis eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamisele vanemahüvitise seaduse muutmise eelnõu. Seaduse muudatusega soodustatakse töötamist vanemahüvitise saamise ajal ning tagatakse vanemahüvitise saajatele töötamise korral alati suurem kogusissetulek.
Muudatused tagavad, et vanemahüvitise saajal säilib alati vähemalt hüvitise määra ehk 290 euro suurune vanemahüvitis. Kehtiva regulatsiooni kohaselt vanemahüvitist ei maksta, kui vanem teenib hüvitisega samaaegselt üle viiekordset hüvitise määra ehk rohkem kui 1450 eurot kuus. Uus korraldus kaotab selle piiri ära.
„Muudatused vanemahüvitise süsteemis tagavad paindlikuma korralduse emadele-isadele, kes tahavad hüvitise saamise ajal ka tööl aktiivsed olla,“ ütles sotsiaalminister Rõivas. „Kui pere soovib oma elu korraldada nii, et vanemahüvitise saamise ajal käib ka hüvitist saav vanem osalise ajaga tööl, siis uus valem seda toetab,“ lisas minister.
Vanemahüvitise määr, mis sel aastal on 290 eurot, sõltub eelmise kalendriaasta töötasu alammäärast. Näiteks, kuivõrd 2013. aastal on töötasu alammäär 320 eurot, siis järgmisel aastal on vanemahüvitise määr 320.
2012. aasta detsembri seisuga sai vanemahüvitise saajatest sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 9,1%. Neist 74,9% olid naised ja olid 25,1% mehed. Tulu saajatest üle poole ehk 66,2% said tulu vanemahüvitise määra ulatuses ehk 290 eurot. Neist enamik olid naised (87%). 33,8% said tulu üle vanemahüvitise määra ning neist 50,7% olid naised, mehi oli 43,3%. Sealhulgas üle 5-kordse vanemahüvitise määra tulu saajaid oli 3,4%, neist kaks kolmandikku olid mehed.
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Tööandjate Keskliidule ja Eesti Ametiühingute Keskliidule.
Seadus jõustub käesoleva aasta sügisest.
Sotsiaalministeeriumi pressiteade
10. juuni 2013
Vilve Torn, toimetaja
Tööinspektsiooni töösuhete osakonna peajuristi Elina Soometsa sõnul reedavad usaldust mõlemad osapooled.
••Mida mõista töösuhtes usalduse all?
Usaldussuhe tähendab eelkõige seda, et saab oma lepingupartneris kindel olla, üksteisega suheldakse takistusteta, organisatsioonis antakse konstruktiivset tagasisidet, kokkulepped kehtivad. Usaldada tuleb, kuid samas ei saa piiritult usaldada. Kusagil jookseb alati mõistlik piir, millest alates peab rahulikult võimalikud ohud läbi kaaluma.
••Kui tihti puutute kokku usaldussuhtest tulenevate muredega?
Näen pidevalt usaldussuhte kuritarvitamist ja reetmist, kokkulepetest mitte kinni pidamist. Vastastikune usaldamine on kriitiline töösuhte kolmes etapis: töölepingu sõlmimisel, selle täitmisel ja muutmisel ning lõpetamisel. Võtame või töölepingu sõlmimise. Töötaja usaldab oma tööandjat liigselt ja asub tööle kirjaliku töölepinguta ja suuliste kokkulepete alusel. Kui töötaja mõne aja pärast avastab, et töökohustused või töötasu erinevad oluliselt kokkulepitust, on see usalduse kuritarvitamine.
••On selliseid näiteid palju?
Neid ikka esineb ja üsna sageli välismaale tööle minejatega. Samas ei pruugi usalduse kuritarvitamine alati olla tahtlik ja kujuneb paratamatult suuremaks konfliktiks. Näiteks usalduse kuritarvitamine töölepingu täitmisel ja muutmisel. Töölepingus on määratletud konkreetsed tööülesanded, mida töötaja usinalt ja korrektselt täidab. Ühel heal päeval palub tööandja tal juurde võtta lisakohustusi. Samuti annab ta suusõnalise lubaduse maksta lisakohustuste eest lisatasu. Töötaja on nõus ja asub agaralt tööle. Kui palgapäeval lubatud lisatasu pole, võib töötaja protsessida ja aru pärida. Kirjalikult vormistamata kokkuleppe alusel saab töötaja töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu töötasu nõuda, kuid siiski tuleb tal kokkuleppe olemasolu muul viisil tõendada. Töötaja usaldus tööandja vastu on aga kadunud ja see mõjutab nii ehk naa edasist töösuhet.
••Töötaja võib ju tööandja usaldust samuti enda kasuks pöörata.
Kiuslik töötaja võib heale tööandjale usaldussuhtes väga palju peavalu põhjustada. Näiteks kauplustes, kus tekivad suured puudujäägid. Samuti kahjuhüvitise nõudeid esitades, kui kahju oleks saanud suhtlemisega ennetada. Näiteks ei anna töötaja tööandjale nimme teada, mis teda tööl häirib või mis võib ohustada tööandjat, teiste inimeste elu, tervist, vara. Kuna tööandjapoolne rikkumine pole enam väheoluline rikkumine, kasutabki töötaja seda töölepingu lõpetamisel ära.
••Kas enim töövaidlusi on ikkagi lõppenud töösuhte pinnal?
Seda küll. Vähe sellest, et vaieldakse sisuliselt töölepingu ülesütlemise üle ja nõutakse kokkulepete täitmist, ka töövaidlusmenetluses endas on olnud liigset usaldust. Töövaidluskomisjonis oli istung, kus töötaja taotles tööandjalt lõpparvet. Kõik viitas sellele, et töötaja väljub vaidlusest võitjana. Korraga palus tööandja vaheaega. Ta kutsus töötaja enda juurde ja lubas talle neljasilmavestluses, et kannab hommepäev üle vaidlusalusest summast märksa kopsakama summa, kui too avaldusest loobub. Töötaja nõustus ja istung lõpetati. Kui uks nende selja taga kinni langes, teatas tööandja töötaja sõnul üsna ülbelt, et ei kavatse midagi maksta. Töötaja jäi kõigest ilma, sest uut avaldust ta samade andmete põhjal enam sisse anda ei saa. See on väga kurb näide usalduse kuritarvitamisest.
2013.a jõustunud nn vanemapensionile omavad õigust teiste hulgas ka need praegused pensionärid, kes ei jõudnud oma lapsi 1998. aasta lõpuks vähemalt kaheksa aastat kasvatada ja seetõttu ei ole nende pensionistaaźi hulka arvatud kahte lisa-aastat iga lapse kohta.
Alates selle aasta algusest on nimetatud pensionäridel õigus taotleda pensionilisa kahe pensioni aastahinde väärtuses iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.
Juhime tähelepanu, kes veel ei ole jõudnud pensionilisa taotlust Sotsiaalkindlustusametile esitada, et seda tuleks teha juunikuu jooksul.
Seda seetõttu, et pension arvutatakse ümber alates seaduse jõustumise päevast ehk 1. jaanuarist 2013 üksnes juhul, kui avaldus on esitatud 6 kuu jooksul arvates seaduse jõustumisest.
Kui kuus kuud on mööda lastud ja taotletakse hiljem, siis lapse kasvatamise eest makstav pensionilisa määratakse alates taotluse esitamise päevast.
Vanemapensioni õigust saab kasutada ainult üks vanematest või vanema abikaasa või eestkostja või hooldaja, mistõttu tuleb esitada ka teise vanema nõusolek.
Neil pensionäridel, kes jõudsid oma lapsi 1998. a lõpuks vähemalt kaheksa aastat kasvatada, on pensionistaaźi hulka juba arvatud kaks aastat iga lapse eest juurde. Nemad juba ka saavad sellevõrra suuremat pensioni ning praegu neil ei ole vaja seoses laste kasvatamisega Sotsiaalkindlustusametilt midagi taotleda.
Sotsiaalkindlustusameti klienditeeninduse kontaktandmed üle Eesti on kodulehel http://www.ensib.ee/klienditeenindused/, infotelefon 16106 või +372 612 1360.
Page 1089 of 1608
