Articles
Fontese palgakonsultatsioonide analüütik Ilmar Põhjala kommenteeris ametiühingute üleskutset mitte leppida vähema kui kuueprotsendilise palgatõusuga, et ettevõtted peavad jääma siiski ettevaatlikuks, et mitte jälle palkade rallit esile kutsuda.
Fontese palgauuringu prognoos jääb sel aastal 5-6 protsendi juurde ning organisatsioonid ise on Fontese andmetel rääkinud keskmiselt neljaprotsendilisest tõusust.
«Samas tuleb ikkagi aru saada, mida sõna keskmine palgatõus tähendab. Kui pooltel inimestel tõuseb palk 12 protsenti ja pooltel inimestel palk ei muutu - siis ongi keskmine palgamuutus 6 protsenti. Ametiühingute keskliidu soovitus kõigil töövõtjatele nõuda vähemalt kuueprotsendilist palgatõusu, tähendaks keskmist palgatõusu, mis on oluliselt suurem kui kuus protsenti,» kirjeldas Põhjala.
Järjest suurenev tööhõive ja vähenev töötuse määr avaldavad Põhjala sõnul juba niigi survet palgatõusuks. Negatiivse näite palkade rallist toob ta 2007. aastast, kui töötuse määr oli 4,7 protsenti ja keskmine kuu põhipalga tõus 22,3 protsenti. «Ralli jätkus inertsis ka 2008. aastal, kuid see mälestus, milline koondamiste laine ja palkade kärpimine toimus 2009. aastal, on meil veel kõigil väga hästi meeles,» lisas Põhjala.
Palgad saavad ja peavadki tõusma Põhjala sõnul ainult koos tootlikkuse tõusuga. «Majanduskriisi üle elanud juht ei lase loodetavasti enam taastekkida olukorral, kus kõigepealt tõsteti töötajate ja turu survel palkasid, ning alles siis hakati nuputama kuidas efektiivsemalt oma äri korraldada,» rääkis Põhjala.
Tema sõnul on olemas ka teine äärmus - ettevõtted, kes on kriisiaastatel kulusid kärpinud ja oma tööprotsessid efektiivsemaks teinud, kuid mille tulem kajastub ainult juhtide sissetuleku suurenemises. Sellisel ettevõttel ei lähe tänases väheneva tööjõu pakkumisega turul Põhjala hinnangul hästi.
«Siinkohal toetame ametiühingute keskliidu soovitust, et kollektiivid, kelle palk on aastaid muutumatuna püsinud ning kelle tööandjal läheb hästi, võtta julgus rindu ja võimalikust palgatõusust ühiselt rääkima minna,» ütles Põhjala.
Kadri Inselberg
Eesti Tööandjate Keskliit on jätkuvalt seda meelt, et palgatõus ei tohi ületada tootlikkuse kasvu, ütles tööandjate keskliidu juhataja Marek Sepp Postimehele. Enne majanduskriisi selle põhimõtte vastu eksimise tagajärjed on tema sõnul veel siiani selgelt tunda.
Kuigi Rahandusministeerium prognoosib käesoleva aasta majanduskasvuks 3%, siis 6% palgakasvu nõudega ei näe keskliit siin mingit seost. Palgatõus on töötasu hetkeline suurenemine, selle toimumise ajahetk määrab, kas ennetatakse elukalliduse tõusu või leevendatakse selle tagajärgi.
Kui Rahandusministeerium prognoosib keskmiseks palgakasvuks 6%, siis see ei tähenda, et kõik palgad peavad tõusma 6%. Tõenäoliselt tõusevad osad palgad rohkem, osad vähem ja osad ei tõuse üldse. Lõpuks on see ikkagi tööandja ja töötaja vahel sõlmitud kokkulepete küsimus, kuidas tööjõudu väärtustatakse.
Rahandusministeeriumi täna avaldatud kevadise majandusprognoosi kohaselt jätkab Eesti majandus positiivsemalt kui Euroopa Liit keskmiselt. Prognoosis toodud arvude põhjal leiab ametiühingute keskliit, et majandusedust osasaamiseks peaksid töötajate palgad tänavu ja ka järgmisel aastal tõusma vähemalt 6 protsenti. Ametiühing soovitab töötajatel väiksema palgatõusuga mitte leppida.
Ametiühingute Keskliidu soovitus lähtub faktist, et 6 protsenti katab ära oodatava inflatsiooni ning ei ületa prognoositud tööviljakuse kasvu. Samas on sektoreid, kus selline tõus on raskemini teostatav ja sunnib tööandjaid kindlasti tootmist ümber korraldama, mis on majandusarengule omakorda positiivne.
Mõnes valdkonnas pole palku juba aastaid korrigeeritud ja neis peaks palgatõus olema suurem. „Siit ka sõnum tööandjatele: palgatõuse pole mõtet edasi lükata, kuna need hakkavad kumuleeruma ja kujunevad ohuks stabiilsele majanduskeskkonnale,“ märkis EAKL palgasekretär Kaja Toomsalu. „Muidu seisame hiljem silmitsi hirmutavalt suurte palganõuetega, mida raske tagantjärgi kompenseerida. Heaks näiteks on õpetajate palga aastatepikkune mahajäämus.“
Mari Speek
Delfi Rahva hääl
Minu lugu räägib sellest, kuidas tööotsija peab mõttetult ootama võimalikult tulevaselt tööandjalt vastust. Miks seda ei tehta?
Meedias viimasel ajal räägitakse palju, milline peaks olema nn normaalne tööotsija: kuidas ta oma soovitud töökohale kandideerima peab, kuidas töövestlusel käituma, mida selga panema ning eelkõige, millise mulje endast jätma.
Tööotsijatele jagatakse pidevalt õpetusi, kuid samas neid ka süüdistatakse.
Laidetakse, et tööotsijad kandideerivad töökohtadele valimatult, motivatsioonita või siis luiskavad endale külge ulmelisi oskusi.
Kuid miks ei räägita tööandjate enda käitumisest selles protsessis? Kas tõesti eeldatakse tööotsijapoolselt alandlikkust? Mis aga siis, kui su loomus on teistsugune, kui su vaim nõuab tõde ja selgust eelkõige lähituleviku suhtes? Mida siis tegema peab?
Tööotsinguportaalides võib pidevalt näha ühtede ja samade ettevõtete kuulutusi. Mispärast ei ole need ikka veel endile sobivaid töötajaid leidnud? Miinimumpalgaga pakkumiste puhul saan aru - tööotsijail puudub stiimul sellise ettevõte majanduskasvu nimel rabeleda.
Kuid kui tööpakkumine on näiliselt serveeritud ahvatlevana ja on ka oma nõudmistelt sobiv ning inimene saadab sinna enda CV ja kandideerimiseavalduse. Tihtipeale jääb enamike kandideerimiste edasine käekäik teadmatuks. Inimesele jääb ainult ootamiserõõm, mis jääb vastuseta.
Leian, et kandideerija on ära teeninud tööpakkujalt tagasiside, vahet pole, kas see on siis jaatav või eitav.
Võtame ühendust vaid sobivate kandidaatidega ja muud sellised märkused töökuulutustes on diskrimineerivad nii tööotsijate kui ka teiste tööandjate suhtes. Kui ühelt tööpakkujalt jääb vastus mõistliku aja möödudes tulemata, kandideerib loomulikult tööd otsiv inimene teise või kolmandasse töökohta ja tavaliselt toob selline asjade käik kokku totaalse segaduse.
Vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Olen küsinud meili teel tööandjalt vastust ning ikkagi pole seda saanud.
Õnneks on need ajad möödas, mil töökuulutuses ilutses kindel nõudmine „seksapiilne neiu saab tööd kohvikus klienditeenindajana“. Aga vähemalt said tollel ajal selge vastuse, kui seksapiilne sa oled diskrimineerijate jaoks.
Praegusel ajal aga on tööotsija päralt ainult juba eelpool mainitud ootamiserõõm ja seda peetaksegi normaalseks. Lihtsalt kästakse olla rahulik ja kuulekas tööotsija, kelles endas seisnes mingi arusaamatu viga.
Võib-olla on see ka üks põhjuseid, miks noored hulgaliselt välismaale lähevad?
Kristiina Viiron
Kindlustusstaaž loetakse nulliks päevast, mil töötule määratakse töötuskindlustushüvitis.
Enne seda, kui Eve (nimi muudetud) 2011. aasta lõpus töötuks jäi, oli ta pikki aastaid töötanud. Ent uue ja püsiva töö leidmine ei taha õnnestuda – olnud pool aastat töötuna arvel, leidis ta töö, ent kolme ja poole kuu pärast otsustas tööandja tema koha koondada. Järgnes taas ligi neli kuud töötaolekut ja neli kuud töötamist, mis lõppes katseaja ebarahuldavate tulemuste pärast. Kui Eve end nüüd uuesti töötuna arvele võttis, selgus, et töötuskindlustushüvitist ta enam ei saagi, sest kindlustusstaaži arvestus lõpetatakse ja loetakse nulliks päevast, mil töötule hüvitis määratakse. Seaduses nõutava aastase staaži asemel oli Evel töötuskindlustusstaaži aga vaid neli kuud. „Nii võib kergesti saada asotsiaaliks,” ohkab ta.
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
Page 1111 of 1608
